Ühes pikaajalises 2011. aastal avaldatud ja inglaste läbiviidud uuringus võeti vaatluse alla viiekümne aasta jooksul uuringus osalejate areng beebieast täiskasvanuikka. Selgus, et inimese edukus ja õnnelikkus on tugevalt seotud tema emotsionaalse intelligentsusega. Teised uuringud näitavad, et inimesed, kellel on hea emotsionaalne tervis on õnnelikus abielus ja edukamad nii akadeemiliselt kui ka tööalaselt ning omavad paremat füüsilist tervist.

Emotsionaalse intelligentsuse põhikomponentideks on teadlikkus oma tunnetest, rahulolu enesega, vihjetest arusaamine ja empaatiavõime. Viimane väljendub eelkõige suutlikkuses näha erinevaid asju ja nendest aru saada, samuti oskus näha asju teiste silme läbi. Olulisel kohal on aga toimetulek ärevusega, mis väljendub ka suutlikkuses arutleda oma probleemide üle ja proovides neile lahendust leida.

Lapse emotsionaalne intelligentsus sõltub eelkõige tema suhtest vanemaga.

Siin on 14 soovitust, mis aitavad arendada Sinu lapse emotsionaalset intelligentsust.

1. Hoia oma beebit, kui ta seda vajab ja reageeri nutule kiirelt

Kõrge emotsionaalne intelligentsus algab juba imikueas, mistõttu on oluline olla beebi suhtes hoolitsev. Nii areneb lapses juba varakult turva- ja usaldustunne.

2. Hoia enda ärevust vaos

Peaaegu sada aastat tagasi pakkus psühholoog Harry Stack Sullivan välja, et imikud tajuvad vanemate närvilisust. Hiljutised uuringud on seda kinnitanud, väites, et vanemate puudutused, hääletoon ja liigutused kas rahustavad last või hoopis muudavad teda ärevamaks.

3. Aita oma lapsel õppida end ise rahustama

Nüüdseks on teada, et lapsed õpivad end rahustama, kui algselt rahustatakse neid. Läbi kogemuse saavad beebid aru, et füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on miski, mida saab kontrollida ja muuta. Laste närvisüsteem hakkab juba varajases eas õppima, kuidas end rahustada. Seetõttu on beebide rahustamine äärmiselt oluline, et need omadused välja areneksid.

4. Aktsepteeri ja teadvusta oma lapse emotsioone

Õpeta oma lastele, et nad ei saa valida oma tundeid nii nagu nad ei saa valida ka oma käsi ja jalgu. Nad saavad aga valida seda, mida nende tunnetega teha ja kuidas nendega toime tulla.

5. Kui miski tekitab kahtlust, kasuta oma empaatiavõimet

Sinu empaatia ja heakskiit aitab lastel leppida oma emotsioonidega, mis omakorda aitab nendega toime tulla, et edasi minna. Sinu emapaatia õpetab lapsele, et tema tundeelu ei ole ohtlik ja seda ei tasu häbeneda, vaid see on loomulik ja käsitletav. Seeläbi ei tunne laps end üksikuna ja mõistab, et ka tema vähem meeldivad küljed on täiesti normaalsed, misläbi ta teab, et on normaalne ka tervikuna. Nii õpib ta ennast aktsepteerima.

6. Ära proovi last kõrvale juhtida tema tunnetest

Samuti ei tasu last parastada, kui ta tunneb hingevalu või on haiget saanud. Kindlasti ei ole sobivad ütlused “Mis see väike kriim siis ära ei ole” või “Suured poisid ei nuta”. Teadvusta endale, mis tal juhtus ja näita oma empaatiavõimet, et olla toeks, kuid lase eelkõige lapsel endal seedida juhtunut.

7. Allasurumine ei tööta

Lapse hirmu või viha pahaks panemine ei vii talt neid tundeid ära, kuid võib panna lapse neid tundeid hoopis alla suruma. Allasurutud tunded ei kao aga ära nagu need tunded, millest saab vabalt rääkida. Allasurutud tunded proovivad välja rabeleda, sest nad ei ole teadlikult kontrollitavad, vaid ilmnevad läbi negatiivse. Näiteks võib eelkooliealine nähvata oma õele, seitsmeaastane näha õudusunenägusi ja 11-aastane kannatada närvidest tingitud sundliigutuse all.

8. Lapse pidev kuulamine aitab tal pingetest vabaneda

Lapse tunnete aktsepteerimine ja nende üle mõtisklemine ei tähenda alati, et sa kõigega lepid. See aga näitab, et oled mõistev ja saad aru. Kuidas see toimib? Esialgu kuulad, siis peegeldad. Näiteks võid öelda: “Sa tõesti oled oma venna peale vihane” või “Sa tundud kooliekskursiooni osas murelik”.

9. Aita oma lapsel õppida probleeme lahendama

Enamasti kui lapsed – ja samuti täiskasvanud – tajuvad, et nende tunnetest on aru saadud ja neid aktsepteeritakse, kipuvad halvad tunded kaotama oma mõju ja hajuvad. See jätab aga ruumi probleemi lahendamisele. Mõnikord suudavad lapsed sellega ise hakkama saada. Teinekord on aga nii, et neil on vanema abi vaja nii-öelda ajurünnakuks, mis aitab esile tuua erinevaid ideid. Tuleb aga meeles pidada, et probleeme ei tohi lahendada lapse eest, kui nad seda just ise ei palju. Laste eest probleemide lahendamine jätab mulje, et sul ei ole oma lapsesse piisavalt usku, et lasta tal ise probleemidega toime tulla.

10. Tulles vihaga toime konstruktiivselt on üks olulisemaid oskusi, mida saad lapsele anda

Konstruktiivselt lähenemine tähendab uute võimaluste välja pakkumist. Kui laps on vihane, proovi näha, mis on tegelik põhjus viha taga. Viha võib kujutleda kui kaitset hoopis haiget saamise või hirmu ees. Pea meeles, et laps võtab sinust eeskuju, niisiis kasuta sõnu, mitte võimu. Kindlasti mitte füüsilist võimu ja ära lase oma vihal esile kerkida. Proovi näiteks sügavalt sisse-välja hingata, et rahuneda, ja kuula oma last.

11. Ole ise emotsionaalse intelligentsuse eeskuju

Mida nad näevad sind tegemas, on see, mida nad ka ise teevad. Võib-olla oled märganud, et kui oled närvis, muutud naksakaks või muutud turtsakaks, kui miskit läheb valesti. Kui jääd aga emotsionaalselt rasketes aruteludes rahulikuks ja väljendad oma empaatiavõimet, matkib seda ka sinu laps.

12. Sekku enne kui sinu enda tunded väljuvad kontrolli alt

Iga kord kui avastad end oma lapse peale karjumas, tasuks mõelda, kas sellel on ikka mõtet. Vahel võib juhtuda nii, et vanem palub lapsel sulgeda arvuti ja minna voodisse. Paarkümmend minutit hiljem istub laps aga endiselt arvutis, mispeale asub vanem karjuma. Üks hetk saab aga lapsevanem aru, et äkki põhjus oli lihtsalt selles, et laps ei osanud arvutis programmi sulgeda ning vajas selles abi, sest ta on väike ja ei tea veel kõiges niivõrd osav. Samuti tasub jääda alati rahulikuks, kui lastel midagi teha palud. Näiteks kui soovid, et sinu 14-aastane viiks toidukotid tuppa, tuleb seda öelda enesekindlal, ent rahulikul toonil. Hakates aga lapse peale karjuma, tekitab see nendes hoopis asjatut trotsi ja vastumeelsust ning kumbki ei õpi olukorrast midagi, vaid teeb asja vaid hullemaks. Seetõttu tasub oma viha talitseda ja tundeid vaos hoida.

13. Ära õõnesta oma lapse emotsionaalset eneseteadlikkust

Austa oma lapse tundeid teiste suhtes. Kui ta tunneb end ebamugavalt, sest onu Heino kallistab teda liialt tugevalt, siis õpeta teda hoopis kätlema. Kui lasteaia-ealine ei soovi aga näiteks mängupartneriga koos mängida, tasuks teda kuulata, et põhjus välja selgitada ja lasta tal mängida, kellega ta soovib seda teha. Julgusta teda usaldama oma sisetunnet ja saama aru ka ebamugavustundest, kui see esinema peaks. On oluline, et lapsed teeksid inimsuhete osas otsuseid juba varajases vanuses ja suudaksid oma peaga mõelda.

14. Ole eeskujuks rasketel teemadel arutlemisel

Võib juhtuda, et laps on teistest kuidagimoodi erinev. Olgu selleks füüsiline puue, õpiraskused, alkohoolikust vanaisa, hirm kontrolltööde ees või hoopis vanemate abielulahutus. Igal juhul tuleb mõista, et igal lapsel on omad probleemid. Olgu need siis suured või väiksed, on lapsel nendest ebamugav rääkida. Need on aga probleemid, milles on tal lapsevanema abi just kõige enam vaja. Loomulikult tuleb eelnevalt olla lapsevanemal endal üle hirmudest ja ebamugavustundest. Seetõttu on oluline aeg-ajalt lapsega rääkida ka tõsisematel teemadel ning sõna otseses mõttes lahata probleeme, et need seljatada. Õige aeg rääkimiseks võib olla vabalt valitud. Sõltub sellest, kuidas mõlemale mugav on. See võib olla näiteks enne magamaminekut, kui võib lapselt küsida, kuidas koolipäev läks ja mis raskusi valmistas. Tasub aga süüvida teemadesse ning minna sügavale, mitte olla pealiskaudne. Ühele lainele jõudmine, et millesti päriselt rääkida võib võtta aega ja seda aega tuleb alati leida.

Allikas: ahaparenting.com