Kui tahad oma elu muuta, pead endale aru andma, kas petad ennast või mitte. Kas tunned mõned neist järgnevatest valedest ära?

Foto: Shutterstock

Tegemist on n-ö saabumismüüdiga. Asjaga, mis mingil ajahetkel kätte jõuab (töökoha muutus, uue partneri leidmine, kooli lõpetamine, palgatõus) ning tänu millele me arvame, et ka kogu ümbritsev elu asetub oma kohale, muutub kergemaks ja õnnelikumaks. Tegelikult on selline arusaamine viga, sest ignoreerime tõsiasja, et meid jälitanud ebaõnnel on kahtlemata oma osa olukorras, mida me ei soovi, kuid see ei ole soovimatu olukorra peamine põhjus.

Võib-olla klammerdud oma töö külge või halba suhtesse seetõttu, et oled liiga suures stressis ja närviline, et muutusi teha. Võib-olla on põhjus, miks sa tervislikumalt ei söö või trenni ei tee selles, sa pole pidanud vajalikuks oma päevakava või ostuharjumusi muuta.

Sellistel juhtudel ei vii ütlemine „Kui ma ükskord uue töökoha leian ...“ või „Kui ma kaalu langetan, olen õnnelikum“ sind kuhugi. Öeldes, et hetkel, kui saavutad mingi eesmärgi, tunned end kohe paremini, mängid kaartidega, mida sul käes pole. Selle asemel küsi endalt: „Miks pole SEE veel aset leidnud?“

Foto: Shutterstock

Üsna sageli esitatakse psühholoogidele küsimus: „Kuidas ma saaksin panna oma partneri tegema seda või teist?“ Ta ei taha kuidagi panustada, aga peab ju olema miski, millega mina saan sundida teda seda tegema, eks! Ta ei taha joomist maha jätta, aga ma saan teda mõjutada seda tegema. „Mida teha, et ämm minusse soojemalt suhtuks?“ on ka üks tavalisemaid küsimusi.

Loomulikult saame me oma käitumisega inimesi mõjutada, ka paremaks muuta ja julgustada meid paremini kohtlema, kuid kui teine tõesti ei taha muutuda, siis ei saa keegi teda selleks sundida.
Peaga vastu tellisseina joosta pole mõtet. Kui sa seda siiski teed ning tulemust pole, muutub su enesetunne sellest veelgi räbalamaks.

Foto: Shutterstock

Ah, söön veel pisut, mis siis, et tunnen end kookide söömisest juba niigi halvasti! Otsustad, et oled nagu nii kõik untsu keeranud ja võid iseenda saboteerimisega lõpuni minna – võib-olla pakub see mõningast rõõmu. Probleem on aga selles, et kõik need koogid, mis sa pärast sellist mõttekäiku sööd, ei tundu eriti maitsvad, sest sööd neid justkui karistuseks ja tunned end pärast veelgi halvemini. Ja auk, millest sa homme välja ronima pead hakkama, muutub ka iga ampsuga aina sügavamaks.

Tegemist on klassikalise kõik-või-mitte-midagi mõttemalliga, millega püüad end veenda, et uuel päeval (või aastal) valgelt lehelt alustamine on vajalik, et positiivseid tulemusi saavutada.
Kuid mõtle – miks? Miks ei peaks sa saavutama samasugust edu kui alustad hommiku asemel õhtul kell 20.56? Kui püüad hoida kodu korras, säästa raha, teha trenni, süüa tervislikku toitu ja olla oma lähedaste vastu lahkem, on asi hoopis vastupidi – lased mööda otse su nina all oleva stardivõimaluse ja ootad järgmist päeva. Ja pane tähele – sa vajud sellesse harjumusse aina sügavamale ja sügavamale.


Foto: Shutterstock

Sellise vabandusega võid lagedale tulla, kui püüad välja vabandada kedagi, keda armastad või kellega koosolemist iseenda ees õigustama pead. Kasutad seda vabandust ikka ja jälle igasugustel erinevatel puhkudel, kujutledes, et tegemist on kahjutute ja mõnikord isegi meeldivate asjadega, mis meile mugavustunnet pakuvad või siis ka haiget teevad.

Kui keegi, kellega sa käid, teeb midagi läbimõtlematut, võid sellele mitte tähelepanu pöörata – tegemist oli ju vaid veaga. Ja võib-olla et oligi. Me kõik läheme vahel närvi, samas oleme võimelised partnerile hea suhte nimel nii mõndagi andestama.

Kuid kui see, mille osas sa kogu aeg vabandusi leiad, on pidev domineeriv käitumine vestluses, sinu edusammude vähendamine ning koguni sinu välimuse üle naermine? Mis siis, kui sa niisugusel juhul kogu aeg mõtled, et saad temast valesti aru – et tegelikult ta ei ole julm ega vastik ega fanaatiline ega agressiivne nagu näib? Et ta päriselt ei mõtle niiviisi nagu käitub? Sellisel juhul pead endale küsima, miks tema käitumine tegelikust loomusest nii palju erineb, ikka ja jälle. On üsna tõenäoline, et ta pole see, kellena sina teda näha püüad.

Foto: Shutterstock

Kipume kogu oma aja igasuguste erinevate tegevuste ja ülesannetega täitma. Paljud aga lühendavad töötunde või vähendavad muid tegevusi, lootes, et nii tehes tekib neil rohkem vaba aega ja elustiil muutub stressivabamaks. Jah, see võib juhtuda, kuid tegemist on automatismiga.

Tavaliselt hakkad sa oma vaba aega hoopis pingsalt jälgima ja kontrollima. Samamoodi nagu palgakõrgendust saades hakkad riietele ja väljas söömisele rohkem raha kulutama ega pane pensionieaks suurt kõrvale, on meil kalduvus kulutada ära millegi arvelt tekkinud vaba aeg.
Mõned inimesed nimetavad seda Parkinsoni seaduseks – töö täidab kogu aja, mille me lubame tal täita. Kui tahad rohkem vaba aega, võta endale vabadus asjad prioriteetide järjekorda seada ja üleliigne kõrvale heita, nüüd ja alati, ka tulevikus.

Lootus, et kui lapsed algkoolieast välja kasvavad, on sul ilma mitte midagi tegemata korraga palju rohkem aega käes, on täiesti ebareaalne. (Seda enam, et just sel ajal algavad sageli igasugused trennid ja muud hobitegevused.)


Foto: Shutterstock

Jah, enesedistsipliin on väärtus ja paljud edukad inimesed on just sellel alal head. Kuid paljud teised on produktiivsemaks ja õnnelikumaks muutunud keskkonda vahetades ning tehes endale sel moel teatud harjumuste saavutamise lihtsamaks.

Ei soovi nii palju krediitkaarti kasutada? Külmuta see piltlikult öeldes ära, jääkuubikusse. Tahad pidevast Facebooki kontrollimisest vabaneda? Kustuta see rakendus oma telefonist. Tahad, et peres ja kodus valitseks parem kord? Tee asjade ära panemine lihtsaks, arenda välja rutiin. Tahad süüa rohkem köögivilju kui snäkke? Pane need käeulatusse ja lõigu valmis – siis on neid kohe hea haarata, kui end näljasena tunned.

Ära loo endale illusioone, et elustiili muutused on kinni pelgalt tahtejõus. Mida enam sa keskkonda vormida ja paremaks muuta suudad, seda tõenäolisemalt sa edu saavutad.

Allikas: psychologytoday.com