Vähemalt nii meeldib mulle mõelda väga raskest ja valusast abielulahutusest, mille tegin küllaltki noorelt läbi. Ma abiellusin 20-aastaselt, kolisin väiksemast linnast suuremasse linna ja pulmadki said peetud küllaltki uhked. Küll aga jäid minust maha nii sõbrad kui ka perekord. Kui olin suuremasse linna pärale jõudnud, tundsin, et olen nüüd justkui teise inimese kontrolli all. Tema mõte see ju oligi - teistest eemale kolida. Aga nüüd saan ma aru, miks ta pidi mind minu perest ja lähedastest eemale viima.

Mind koheldi iga päev nagu teenijat, mitte nagu naist ja ma õppisin sellest palju.

Jaga
Kommentaarid