Hooli oma lastest, vaid siis vastavad nad tulevikus samaga

Psühholoogid on läbi aegade vaielnud selle üle, kui paljud omadused meis on pärilikud ning kui paljud on mõjutatud ümbritsevast keskkonnast, kuid selles ollakse üsna ühel nõul, et just kasvatus on see, mis mõjutab lapse suhtumist teistesse kaaskodanikesse. Ka vanematesse. Kuna ülbuse ja ükskõiksuse geeni ei ole olemas, siis lasub igal lapsevanemal vastutus  — õpetada oma laps hoolima.

Maailmas on tehtud uuringuid, mis näitavad, et olgugi, et enamike vanemate kasvatusväärtuste tipus on hoolimine ja moraalsus, siis just samas valdkonnas läbikukkumist peavad vanemad kõige suuremaks. Selgub, et moraalitundega inimese kasvatamine polegi nii lihtne. 

Mida me siis valesti teeme? 

Enamik vanemaid kasutavad peamise kasvatusmeetodina tagasisidet ja tasustamist. Me kiidame oma lapsi heade tegude eest ja kritiseerime halbade puhul. Me lubame neile preemiad, kui nemad teevad meile teeneid. Me jätame nad ilma hüvedest, kui nad veavad meid alt. (Ehk siis loodame muuhulgas salamisi, et kui nende vajadusi rahuldame, siis vastavad nad meile samaga, kui on aeg oma vanade vanemate eest hoolitseda.)

Aga kuidas tegelikult sedasorti võtted meie lastele mõjuvad?

Umbes 2-aastaselt hakkab laps vahet tegema halvad ja heal. Psühholoogid on kindlaks teinud, et sellises vanuses lapsele on kõige mõjuvam vahend kiitus. Seevastu asjade või söögiga premeerimine õpetab lapsele, et hea tuleb olla ainult siis, kui preemiat antakse. Seepärast soovitatakse väikeseid lapsi pigem sõnadega kiita, et tekitada neis soovi olla hea ja tubli. Pigem soovitatakse kiita rohkem lapse tegu, mitte last ennast.
See idee töötab hästi aga laituse puhul (halb on tegu, mitte laps), kuid uurijad Grusec ja Redler väidavad, et inimest ennast tunnustades, saavutatakse siiski hoopis suurem positiivne efekt, kui üksnes tema head tegu tunnustades.

Oma lapse häid tegusid tasub kiita, kuid tunnusta teda kindlasti ka inimesena

Tasub teada, et last korrale kutsudes mõjub tõhusamalt, kui lapsevanem kasutab nimisõna asemel tegusõna, omistades lapsele mingi omaduse.
Näiteks palve: „ Tule mulle appi,“ asemel mõjub tugevamalt sõnum: „Ole minu väike abiline!“ Või: „Mulle ei meeldi valetaja!“, läheb hoopis rohkem korda, kui lause: „Mulle ei meeldi valetamine!“ Väike inimene võtab talle omistatu omaks ning nii kujunebki välja isiksus.

Seepärast tasub nn. siltide kleepimisega ka ettevaatlik olla. Kui laps võtab endale seisukoha, et ta ongi valetaja, ükskõikne, hoolimatu ja ülbe, siis selliseks ta ennast ka peab. Ebaefektiivsed sildid mõjutavad last samamoodi nagu efektiivsed ja positiivsed.

Kiitusel on küll suur mõju, kuid ka laitmine on siiski üks kasvatuse osa

Pärast halba käitumist tunnevad inimesed tavaliselt kahte tunnet — häbi ja/või süütunnet.

Olgugi, et enamikele inimestele tunduvad nad peaaegu üks ja seesama, siis psühholoogid väidavad, et nendel kahel on oluline erinevus. Häbitunne ütleb lapsele, et ta on halb inimene — ebaoluline, lootusetu ja mõttetu. Süütunne seevastu annab märku, et mudilane ise pole halb, kuid on korda saatnud mingi halva teo, mille pärast ta tunneb ennast nüüd süüdi. 

Kui häbitunne paneb lapse tavaliselt oma viga peitma ja varjama ning ta hakkab lõpuks vastutuse võtmisest kõrvale hiilima valetamise ja varjamise teel, siis süütunne seevastu ütleb, et halva teo saab asendada hea teoga ja kõik saab jälle korda. Lapsed kes tunnevad süütunnet, tunnevad ka rohkem kahetsust ja tahtmist teha heaks oma käitumise tagajärjed.
Kui me tahame, et meie lapsed tulevikus hoolivamad oleksid, peaksime neile halva käitumise puhul tekitama häbitunde asemel pigem süütunnet, kuid kindlasti andma ka võimaluse oma süü heaks teha.
Sellisel juhul võib vanem näidata oma pettumust, selgitada, miks käitumine oli halb ning kuidas see mõjutas teisi inimesi. Selline viis õpetab lapse empaatiliseks, temas hakkab kasvama sisemine moraal ning tahtmine teha elus pigem häid tegusid, kui halbu. Samas ei tohi hakata oma last süütunnete tekitamisega pidevalt sundima tegema asju, mis on lapse meelest ebaõiglased.

Ainult siis, kui näitad ise üles hoolivust, võid seda ka oma lapselt oodata

Tegelikult aga ei ole mitte ühestki eelpool nimetatud teguviisist kasu, kui me ise oma käitumisega eeskuju ei näita. Tasub vaadata ennast, ning lapsevanemana korrigeerida ka enda käitumist.
Uuringute tulemused on näidanud, et abivajaja märkamine ja tähelepanelik suhtumine kaaslaste vajaduste suhtes, muutuvad lapse jaoks oluliseks vaid siis, kui me ise seda oluliseks peame.

Niisiis, ole hooliv, siis on seda ka sinu laps. Temast saab hea inimene ja lisaks sellele valib ta sulle tulevikus parima vanadekodu. Või hoolitseb ise sinu eest.