Eestlanna Rootsi vikerkaareperedest| Pidasin mõttes ema käitumist siiski kummaliseks: mitte tahta oma lastega, ka vastsündinuga, ühe katuse all elada...?


Eestlanna Rootsi vikerkaareperedest| Pidasin mõttes ema käitumist siiski kummaliseks: mitte tahta oma lastega, ka vastsündinuga, ühe katuse all elada...?
Foto: Shutterstock

Harjumatule võib alguses olla tolerantsi proovikiviks perede kirjusus, sest peale tavapärase ema-isa vanemamudeli tuleb omajagu ette ka ema-ema variante. Kuid mitte ainult. Puhast isa-isa peret ei ole ma sünnitusmajas arusaadavatel põhjustel küll kohanud (kes siis sünnitaks?), kuid see-eest on korduvalt ette tulnud isa-isa-ema kooslust, kus kõik kolm on sünnitusel kaasas ning jäävad pärast sünnijärgsesse osakondagi üheskoos.

Seejuures võivad, aga ei pruugi need kolm täiskasvanut sugugi koos elada. On olnud näiteks variante, kus mehed elavad koos ning kannavad hoolt eelmisegi lapse eest.

Nii algab raamatus "Minu Rootsi" Eesti ema kirjeldus selle kohta, mis teda Rootsis elades imestama on pannud.

Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Mäletan sellistest peredest selgelt ühte, kus umbes nelja-aastane suur õde toodi kojumineku päeval väikevennale järele. Kuulen, et tüdruk elab isadega, laste ema aga nendest eraldi, kuid laps veedab iga kuu paar nädalavahetust ema juures. Väikevennalegi planeeritakse sama elukorraldust. Tüdruk ise on täpselt sama rõõmus ja elevil kui tavaperede uhked suured õed-vennad, hüpates vaheldumisi kõigile oma vanematele sülle. Tal paistab olevat kõigi oma kolme vanemaga armastav ja hooliv suhe. Vaatamata sellele, et väikevend peab isade juures elamise tõttu imetamisest ilma jääma, on emal plaanis - nagu tütregi puhul - üürida koju rinnapump. Vähemalt ülepäeviti peab keegi väljapumbatud piima transportima teise kodu külmkappi, et laps rinnapiima kasulikkusest osa saaks.

Loe veel

Seotud lood:

Mäletan, et pidasin mõttes ema käitumist siiski kummaliseks: mitte tahta oma lastega, ka vastsündinuga, ühe katuse all elada...? Pere omavahelist head ja pingevaba läbisaamist pealt nähes mõistsin aga, et probleem on ilmselt vaid minu enda piiratuses. Kui kõik asjassepuutuvad on õnnelikud, siis kes olen mina, et nende elukorraldust kritiseerida? Ühel teisel korral, samuti sünnijärgses osakonnas, helistab üks - nagu neid nimetatakse - vikerkaareperekonna isa peretoast ja palub tulla imetamisabi andma. Tuppa sisenedes avaneb mõnevõrra kummaline pilt: tugitoolis istub blond ja sale printseslik ema, rahulolematu laps süles. Lapse ähmis isad - mõlemad silmatorkavalt kenad mehed - kükitavad tugitooli kõrval teine teisel pool naist ning üritavad aktiivselt last rinnale aidata. Peale väikest kiitmist („Tore, et te mõlemad olete nii pühendunud!") ja selgitustööd („Laps saab imeda ühest rinnast korraga") ning ümberkorraldusi („Aidake kordamööda!") toimib imetamine nagu õlitatult. Üks isadest jutustab kojukirjutamisel omaalgatuslikult, kuidas nad teise isaga planeerivad vaheldumisi isapuhkust võtta, et oma naisele kodus abiks olla.

On nähtud ka mitut nelja vanemaga peret: omavahel sõbrasuhtes olev eraldi elav meespaar ja naispaar. Ka sünnituse juures on olnud ülejäänud kolm pereliiget sünnitajat toetamas ning omavahelisest läbisaamisest on aru saada, et kõik plaanivad aktiivselt ka lapsekasvatamises osaleda. Võib veel lisada, et personali hulgas võib erinevatesse peremudelitesse varjatult võõristavat suhtumist tunda vaid mitterootslaste poolt. Rootslased ise ei pea vikerkaareperekondi millekski kummaliseks, vaid panevad omakorda pahaks nende töökaaslaste piiratust, kes omaenda mõttemaailma kohandada ei suuda.

Selline nähtamatu piiritõmbamine paneb mindki alguses valiku ette, kummale poolele asuda. Valin võõristuse ja vihkamise asemel kohanemise ja arengu ning olen oma avatud meele üle uhke. Ja kuidas muidu saakski integreeruda?

On aga asju, mida tolereerida ei saa ega tohigi. Ümberlõigatud naised on teema, mis on mitmekultuurilise ühiskonna sünnitusmajas igapäevane leib. Usutavasti on enamik inimesi kuulnud paljudes Aafrika, Aasia ja Lähis-Ida riikides aastatuhandetevanusest siiani toimivast traditsioonist, kus väikestel, enamasti 4-10aastastel tüdrukutel lõigatakse tulevase mehelesaamise nimel suguelundid väiksemal või suuremal määral ümber. Mustade terariistade ja ilma tuimastuseta. Õõvastav komme on tekkinud ammu enne tänapäevaste religioonide algusaega, seega ei ole mingit põhjust pidada seda vaid moslemite süüks: see toimib usust sõltumatult tänapäevalgi erinevates maades. Selline operatsioon tekitab tüdrukutele alguses kirjeldamatut valu, urineerimisprobleeme, infektsiooniriski, hiljem valulikku suguelu, probleeme sünnitusel ja muidugi raske psüühilise trauma.

Eriti mõttetuks muudab ümberlõikamise tõsiasi, et kuigi osalt viiakse see läbi selleks, et naine peale kliitori väljalõikamist seksuaalset rahuldust ei tunneks ja seega hiljem truudust murdma ei kipuks, siis fakt on see, et kliitorist, mis ligi kümnesentimeetrise organina sügavale kehasse kinnitub, saab maha nüsida vaid väikse välimise osa, ning erinevate uuringute põhjal on Sudaani ja Somaalia naiste orgasmisaamise protsent isegi kõrgem kui eurooplastel-ameeriklastel.

Muidugi käib naistenõuandlates aktiivne selgitustöö selle kohta, et Rootsis on tüdrukute ümberlõikamine keelatud, ning enamik tänapäeva rasedaid on kergendatud ja rõõmsad, kuuldes, et nende tütardele ei ole lubatud sellist piina valmistada. Paraku ei kasvata sellistes kontingentides last mitte ainult vanemad, vaid terve suguvõsa, ning võib kahtlustada, et kui pered sõidavad suvevaheaegadel näiteks Somaaliasse sugulaste juurde, viiakse toiming tüdrukute kallal läbi just siis ja seal. Nüüd arutataksegi Rootsis laialt, mismoodi hakata lahendama seda uut probleemi nimega „suvevaheaeg suguvõsa juures". Ühe lahendusena on pakutud välja probleemsetes piirkondades sisserännanud perede tütarde günekoloogilist läbivaatust kooli kaudu, et kuritöö avastamisel vanemaid reaalselt vangistusega karistada.

Allikas: Minu Rootsi