"Emme, kas sa oled issi peale kuri?"

Kuidas sa lapsele vastad, määrab suures osas tema tuleviku. Holistika Instituudi terapeut ja koolitaja Katariina Liisa Martens peab väga oluliseks, et lapsi kasvatataks pingevabas õhkkonnas, et neilt ei võetaks rõõmu ja mängulusti. Kujundavad ju kõik lapseea kogemused meie täiskasvanuelu ja vigade parandust on raske teha.

Milline on üks armastav pere lapse silmade läbi vaadates?

Pere saab alguse paarisuhtest ja ka laste sündides jääb see suhe pere vundamendiks. Suurim kingitus lastele on vanemate hea, toimiv ja usalduslik suhe. Armastavas peres on lähedust, usaldust ja suhtlemist, lapsele jagub siin piisavalt tähelepanu, teda märgatakse ja kuulatakse. Laps vajab kasvamiseks ja arenemiseks armastust. Psühhoanalüütikutel on selle kohta tore ütlemine: laps vajab oma arenguks ema säravaid silmi. Need on lapsele esimeseks peegliks, kust ta saab sõnumi, et ta on armastatud, eriline, väärtuslik. Siit saab alguse lapse enesehinnang ja suhe maailmaga.

Öeldakse, et laps mõistab vanemaid, õpib vanematelt ja teeb järeldusi üsna tihti sõnadeta, nii-öelda telepaatiliselt. On see nii?

Lapsed on tõepoolest väga tundlikud ümbritseva keskkonna suhtes. Nad tajuvad väga täpselt seda infot ja energiat, mis "on õhus", Mida väiksemad lapsed, seda tundlikumad ja telepaatilisemad nad on. Tajudes pingelist õhkkonda kodus, võib silmatera küsida: "Emme, kas sa oled issi peale kuri?" Ema võib olla vihast lõhkemas, aga väga sageli on vastus "Ei, kõik on korras!" - kas siis soovist lapsi kaitsta või ilustada olukorda ka enda jaoks. Või teine variant, kui laps küsib "Emme, miks sa nutsid?", vastab ema: "Kust sa seda võtad, mina pole nutnud!" Sest lapsed ei pea ju pisaraid, kurbust nägema?! Siin on tegemist vastuoluga: laps tunnetab oma meeltega emotsionaalset õhkkonda, aga vanem räägib vastupidist. Lapsele on vanem vaieldamatuks autoriteediks ja tema vastuse tõesuses kahelda ei tule pähegi. Seesuguse mustri kordudes teeb laps otsuse: "Mu tunded ei too mulle õiget infot, neid pole mõtet märgata ega usaldada." Lisaks võib väike inimene oma täiskasvanuellu kaasa võtta uskumuse, et "nutta on okei omaette ja siis kui keegi seda ei näe" ja "viha ja rahulolematust ei tohi välja näidata."

Sellises keskkonnas hakkabki pihta iseendast lahknemine või teisisõnu südamest mõistusesse minek?

Siit saabki alguse oma tunnete ja intuitsiooni eiramine. See on ju väga loogiline: kui tunnete vahendusel tulev info pole tõene, pole see järelikult oluline.

Kuidas oleks õigem sellises olukorras käituda, kui näiteks ema ongi isa peale vihane ja laps küsib „Mis sul viga on?" Mismoodi teie terapeudina reageeriksite?

Lapsega tasub rääkida nii nagu asjad on, muidugi temale eakohases ja arusaadavas sõnastuses. Ütlemisest "jah, ma olen isa peale pahane, sest mina ei ole temaga nõus" peaksid isegi koolieelikud aru saama, sest lasteaiaealised lapsed ju tülitsevad, vaidlevad, ka lepivad - tüli ja erimeelsused on neile hästi tuttavad ja vägagi mõistetavad. Konfliktirohketes kodudes juhtub sageli, et lapsed näevad küll tülisid ja kuulevad seal öeldud koledaid sõnu, aga leppimist nad ei näe. Õnnega koos on need lapsed, kes oma vanemate käitumist matkides oskavad öelda: "Mul on kahju, läksin endast välja ja ütlesin pahasti." Lapsele ei tohiks jääda ka muljet, et tema on kuidagi oma vanema pahameele põhustajaks. Lapsed on omal kombel väga enesekesksed. Nende loogika on midagi taolist: ema silmad on kurjad ja ta on rahulolematu, ilmselt on see minu pärast, ma siis püüan olla korralik, püüdlik ja ei sega teda oma nutuga või abipalvega, saan ise hakkama.

Kas te terapeudina näete ka seda, et päris paljud täiskasvanute probleemid saavad alguse ikkagi lapsepõlvest?

Väikesed lapsed vajavad väga-väga oma vanemate tähelepanu, tunnustust ja heakskiitu. Kui seda heaga ei saa, aitab teinekord pahanduste tegemine. Olgu tasuks või kurjustamine, aga see on ikka parem kui tähelepanu täielik puudumine. Seesugust pahanduste strateegiat kasutavad sagedamini poisid. Tüdrukud valivad pigem pailapseks olemise. Kui kodus pole lubatud nutt, naer, kilkamine, siis laps pigem loobub neist lapseksolemise loomulikest osadest kui riskib kaotada vanema(te) armastust. Ta õpib olema vaikne, korralik, peaaegu nähtamatu. Kui mure ja depressiivsus on röövinud emalt silmasära, teeb laps kõik endast oleneva, et seda tagasi tuua, et emal oleks parem: ta on ülitubli, korralik, püüab veel rohkem. Aga ei suuda väike inimesehakatis oma tublidusega seda õnnetut suurt inimest panna end hästi tundma. Küll aga tuleb sealt lapsele kaasa harjumus teisi teenida, päästa ja aidata. See võib mõjutada nii elukutsevalikut kui suhteid partneriga. Markantsematel juhtudel jääbki täiskasvanuks saanud laps emale toeks ja tugiisikuks, jättes oma unistused realiseerimata.

Ütleme, et meie lugu loeb lapsevanem, kes on teadlik, et tema probleemid on alguse saanud lapsepõlvest, aga soovib enda lapsele pakkuda teistsugust lapsepõlve, hoida teda hingetraumadest. Milline võiks olla vanema igapäevaelu selle nimel?

Kui vanem on enda keerulisest lapsepõlvest teadlik, siis suure tõenäosusega ta samu mustreid enam ei korda ja lõpetab kannatamise. Lapsele on vaja õnnelikke vanemaid. Aga kui õnn ja armastus on perest kadunud, on mõistlik terapeudi juures oma hingehaavadega tegeleda. Õnnetu vanem valib teinekord lapse(d) oma liitlaseks ja sõbraks, kellele ta oma elu- ja suhteraskusi kurdab. Kui sellele lisandub ka lapse teise vanema halvustamine, paneb see lapse ääretult raskesse olukorda. Olgu vanemad missugused iganes, laps armastab neid tingimusteta. Aga kui ta peab lojaalsusest ühe vanema vastu loobuma teise vanema armastamisest ja austamisest, võib see väike inimene oma täiskasvanuellu kaasa võtta väga düsfunktsionaalse suhetemustri.

Seega ilma igasuguse süükoormata isekas ema/lapsevanem olla on väga okei ja võib-olla isegi eluliselt vajalik?

Lausa kohustuslik võiks olla vanematel jälgida, et „kas mu oma klaas on tühi või täis?" Ema võiks teha kõik selleks, et tema klaas oleks täis, et tema silmad säraksid. Siis jagub seda elurõõmu ja armastust nii suurtele kui väikestele kodustele. Väikeste laste emadele võib 24/7 kestev koormus olla üsna kurnav. Ema, ole isekas ja võta aega puhkamiseks, vajadusel küsi abi.

Kuidas oleks mõistlik laste jonni ja sõnakuulmatusega hakkama saada?

Lapsed on hästi spontaansed, uudishimulikud ja loomingulised. Uuringute andmetel on need omadused olulised ka õnnelike ja edukate täiskasvanute juures. Olgem ausad, spontaansed, uudishimulikud ja loomingulised lapsed on need, kelle kohta sageli öeldakse, et nad on kasvatamatud ja kui mitte kodus, siis lasteaias ja koolis on nad tülikas nähtus. Kuidas küll lapselik elulust, loovus, avastamislust ja spontaansus kanaliseerida sobivamasse vormi ilma seda murdmata? Suurest arendamisvajadusest püüavad paljud vanemad lastele anda kasulikke teadmisi ja õigeid vastuseid enne kui lapsed küsida jõuavad. Hoopis olulisem on õpetada laps arutlema, lasta tal maailma uurida ja avastada. Niimoodi, hea ja kurjaga vormime lapsed püüdlikeks, korralikeks ja öigeid vastuseid andvateks. Ja siis aastate pärast, täiskasvanueas käivad need inimested koolitustel otsimas oma loovust ja treenimas "raamist väljas" mõtlemist. Me tohutult kardame igavust ja stimuleerime laste meeli vilkuvate-prääksuvate mänguasjadega. Aga just igavuseseisundist saab alguse looming. Tee lapsele teene ja luba tal loomingulisus ja spontaansus täiskasvanuellu kaasa võtta. Et ta ei peaks aastaid hiljem kulutama raha ja aega teraapiale, otsimaks enda seest seda last, kes julgeb ise mõelda, arvata ja tegutseda.

Andke palun nõu ka sellele lapsevanemale, kes laseb oma lapsel olla uudishimulik, elust huvitatud, aktiivne, aga kui laps läheb kooli, ootab teda seal ees hoopis teine kord. Kuidas teda valmistada ette reaalseks eluks?

Kooliminek läheb sujuvalt, kui lapsele on õpetatud reegleid ja piire, ja seda on tehtud armastaval viisil. Kui lapsel on kogemus, et mingid reeglid, olgu see siis magamamineku kellaaeg vms, on nii kindlalt ja lihtsalt paigas, et siin ei diskuteerita, ei jageleta ja ei jaurata. See lihtsalt on nii! Varem või hiljem elu seab piiranguid ja küpsemas eas on kordades raskem õppida piirangute ja piiridega hakkamasaamist. Kui laps pole kogenud seda, kui tema vanem ütleb talle kindlalt ja sõbralikult EI, on tal endal seda lausa võimatu teha. Need inimesed lasevad elul ja inimestel endast sõna tõsises mõttes üle ja läbi sõita. Väga karmide piiride ja reeglite korral võib aga laps oma tahte ja arvamuse täiesti minetada ja omandada uskumuse "minu tahe ei loe". Õnnega koos on need lapsed, kellel on olnud võimalus piire ja reegleid õppida turvaliselt ja armastavas keskkonnas.

Kui lapsevanem on teadmatusest lapse loomingulisust ise maha surunud või on seda tehtud lasteaias või koolis, kuidas siis teha vigade parandust?

Kuula oma last, tunne huvi tema arvamuse vastu. Puberteedieas laps justkui kordab oma varase ea arengukohti, veidi küpsemas ja avaramas võtmes. See on hea aeg vigade paranduseks. Kui teismeline teeb rumalusi või on tõrges või on maailmaga lausa pahuksis, siis kuula last oma südamega - mis temaga tegelikult toimub? Kuidas ta ennast tegelikult tunneb? Mida ta vajab? Ehk tunneb ta end koolis tõrjutuna, on probleeme sõprade või matemaatikaga? Tunne huvi tema murede vastu, aktsepteeri tema nõrkusi. Isegi kui ta saab koolis nelja või kolme, ja kui ta ei saagi hakkama laulmise või siinusteoreemi päheõppimisega: on ta siis selle võrra vähem väärtuslik? Sinu võimuses, kallis lapsevanem, on anda lapsele tugev seljatagune misiganes eluraskustega toimetulekuks. See võluvägi on armastus. Isegi kõige tobedamalt käituv puberteedik võib alateadlikult testida oma vanemaid: "Kas sa mind tegelikult ka armastad?" Ja kahjuks saavad nad üsna sageli nii teo kui sõna vahendusel kinnitust oma uskumusele "sa ju ei armasta mind päriselt..." Võta oma last kui toredat külalist, kes on sinu ellu saabunud. Ta elab umbes paarkümmend aastat koos sinuga ja saab suureks ja lahkub kiiremini kui oskad arvata. See koosveedetud aeg võiks ju olla tore. Suhtu sellesse väikesesse inimesehakatisse huvi ja uudishimuga - kuidas tema maailma näeb? Anna talle ellu kaasa peegeldus oma säravatest silmadest, et ta on eriline, tore, väärtuslik ja armas.

4. aprillil alustab Tallinnas, Holistika Instituudis, Endla 15, holistiline treening „Kuidas saada iseenda parimaks väljaandeks". Eestikeelset gruppi juhendab Katariina Liisa Martens ning venekeelset gruppi Tania Haasma. Täpsem info SIIT.