Muidugi olin neile lõpmata tänulik. Ka pärast haiglast pääsemist oli jaksu vähevõitu ning kuna mees leidis samas linnas töö, oli asi otsustatud. Elasime koos kolm aastat, kuni saime korteri samasse majja. Vanemate mõjuväljas olime aga endiselt. Nad astusid iga päev läbi, aitasid lapsi hoida, tõid süüa.

Meil olid ka kindlad tavad, näiteks sõitsime nädalavahetuseks vanemate tallu põllutöid tegema. Me ei mõelnud hetkekski, kui peenelt oli kõik korraldatud: üheks laupäevaks oli tellitud traktor, et saaks kartuleid panna, teisel jälle olid talgud. Ja kui sa proovisid kõrvale viilida või olid sul teised plaanid, kuulsid süüdistusi.

Aga vanematega ei saanud vaid tööd tehtud. Nendega koos käisime ka sugulastel külas ja reisimas, sest neil oli auto, meil mitte. See ei lasknud meie elul rutiinseks muutuda, kuid mehega kahekesi olemise aega ka ei jäänud. Ma isegi pelgasin sisimas seda — millest me räägiksime.

Nii möödusid esimesed kümme aastat märkamatult, kuni üks 80aastane peresõber soovitas: noored, hakake ometi oma elu elama! See tuli kui välk selgest taevast. Hiljem, kui oleme mehega seda aega meenutanud, väitis ta, et hakkas juba õige varsti tajuma, kuidas temaga manipuleeritakse. Selgus ka, et mu isa oli kasutanud minu teadmata mu sõprade teeneid ja see vihastas mind tõsiselt.

Siis juhtus, et jäin raskelt kopsupõletikku. Ootamatult paiskasid vanemad mehele näkku, et mina olevat haige seepärast, et meil polevat õiget armastust. Seda ma teadsin, et neile mu abielu ei meeldinud, aga mulle ei tulnud nad seda ütlema. Õnnetuseks juhtusid vanemate ja mehe vahelist sõnavahetust kuulma ka lapsed. Neile oli tõeline löök, kuidas muidu nii sõbralik vanaisa süüdistab nende head isa. Pojal langes õppeedukus vaat et päevapealt.

Jaga
Kommentaarid