• "Iga päev ja mitu korda päevas tunnen seda vastikut mõtet, et ma ei ole piisav. Ma vaatasin ühe silmaga enda sarja, selle asemel, et täielikult lapsega koos mängimisele keskenduda. Ma jalutasin ringiga poodi, et me ei möödusk mänguväljakust, kuhu laps muidu kindlasti minna tahab... lihtsalt selle pärast, et ma ei viitsinud sinna minna. Ja siis õhtul tuli mulle pisar silma: mis ema ma selline olen?"
  • Iga kord kui ma lähen lapse kõrvalt trenni, juuksurisse, sõbrannadega kohtuma, šoppama... mida iganes... tuleb mul lahkudes klomp kurku. Milline ema jätab oma lapse nii sageli teistele hoida? Aga vastasel juhul läheksin ma ka hulluks. Ikkagi on raske leppida ja vahel endale andestada."
  • "Ma annan endast parima, et teha üldiselt kõik toidud lastele ise, aga mõnikord ma lihtsalt ei saa, viitsi või jõua ja menüüs on viinerid ja kalapulgad, magustoiduks kohukesed või isegi kommid. Vaatan pealt, kuidas lapsed söövad ja mõtlen kui halb ema ma olen... kuni järgmise korrani."
  • "Saatsin lapse suvelaagrisse ja minekupäeval ütles ta, et ei taha minna, tahab minu ja väikevennaga koju jääda. Tore lugu küll. Mu esimene mõte oligi ta koju jätta, aga laagri eest oli makstud, sinna läks ka kaks tema sõpra ja teadsin, et tal on seal tore (oligi!). Aga kui ta pisut nutta tihkudes bussi peale läks, murdus mu süda miljoniks tükiks ja tundsin end nii-nii halvasti ja süüdi, et nutsin ka ise terve kodutee."
  • "Mõnikord ajavad poisid mul kopsu üle maksa ja ehkki annan endast parima, et jääda rahulikuks, olen paar korda nende peale käratanud. Pärast seda tahaksin endale kere peale anda. Milline ema käratab 2- ja -4-aastase peale? Või üldse oma lapse peale? Ma alati vabandan ruttu ja lepime, arutame... Aga see hetk pärast enesevalitsuse kaotamist on hirmus."
  • "Ma pole end vist kunagi tundnud nii halvasti kui siis, kui laps kukkus liumäelt alla, sest ma ei jälginud teda, vaid olin telefonis. Tunnen end siiani selle pärast täiesti kohutavalt... aga ikka sirutub käsi telefoni järele kui lapsega koos aega veedan."
  • "Ma ei ole veel teiseks lapseks valmis, aga kõik räägivad, et mu tütar vajab mängukaaslast. Nüün mõtlengi aeg-ajalt, et olen süüdi tema igavas ja üksikus lapsepõlves."

Kallis ema, kas ka sina leiad, et just süütunne on see, millega on kõige raskem toime tulla?