Palun usu, et ma tegelikult märkan seda, kuidas sa päevast-päeva meie kõigi heaks rabad, lapsi lasteaiast kokku korjad ja nendega igal pool käid — isegi poes, mis on veel eriti märkimisväärne kangelastegu. Ja ometi ei jõua sa mult isegi küsida, kuidas mu päev läks, kui olen juba sulle ladunud ette kõik mind vähegi tabanud ebaõnnestumised. Ja kui kõik imikud ja maimikud on viimaks suurte jõupingutuste tulemusel magama saadud ja sa diivanil vaikselt mulle lähemale nihkud, lükkan ma su eemale. “Mul on vaja praegu, et mind ei puudutataks,” nähvan tüdinult. Emadus võib ju olla üllas ja kõikehõlmav seisund ning eluaastaaeg, mis hellusest tulvil, ent see on ühtlasi sinu ja minu suhte külmim talv.

Kallis, ma tean, et see on ebaõiglane, et sa ei kuule iial tänusõnu isegi selle eest, et sa absoluutselt iga päev helistad mulle keset päeva, et küsida, kuidas läheb. Ja sa teed seda isegi hoolimata asjaolust, et absoluutselt iga kord võtan ma telefoni vastu keset mähkevahetust, pliidi ja pissipoti vahet saalimist või kuuma triikraua ja lutipudeliga žongleerimist. Ajal, mil viimnegi kannatuseraas on ammu haihtunud, käratan ma tigedalt: “Mida sa tahad? Mul on kiire, räägime õhtul!” ja lennutan telefoni raevunult toanurka. Sa, vaeseke, saad pähe isegi selle eest, kui üritad näljasena koju jõudes ääri-veeri uurida, ega ma juhuslikult pole jõudnud õhtuks midagi süüa valmistada. “Ma pole sulle mingi kokk või koristaja,” kaigub üle terve maja nii valjusti, et pole mingit kahtlust, et naabrid ka kuulsid.

Seetõttu tahangi ma öelda, et ma mäletan tegelikult, et sind ma armastasin siiski kõige esimesena. Ja teen seda endiselt. Ühtlasi usun ma kaljukindlalt, et parim asi meie laste jaoks on kinkida neile turvatunne, mis vooliks neist tulevikus inimesed, kellel kindlad standardid, mille põhjal iseennast ja oma suhteid kujundada ja hinnata. Ma tean, et ma pole praegu parimaks eeskujuks, seega ma soovin, et sa teaks, et ma töötan edaspidi selle kallal, et ka sinule jaguks armastust ja hoolt, sõltumata sellest, kuidas minu eelnev päev on möödunud. Ma armastan sind väga, lihtsalt minu hellitused on õhtuks ära jagatud, olen musitanud, kallistanud, lohutanud ja kudrutanud tundide kaupa ja tunnen tihtipeale, et olen “üle-katsutud” ja nässerdatud ja tahaksin omaette olla.

Aga ma palun sind: ära anna alla. Ma vajan su lähedust, puudutusi, suudlusi, kuigi ma seda alati välja ei näita või sind suisa eemale tõrjun. Mul pole ainsatki head vabandust. Ma pole selle üle uhke. Seega ma palun sinult kannatlikkust (mida mul endal pole) armastada mind endiselt ja uskuda minusse ka edaspidi. Isegi siis, kui ma ise seda ei tee. Anna mulle mõned minutid või tunnid rahunemiseks, ela vahel kaasa mu ventileerimisele ja ma luban, et avan ennast sulle edaspidi meelsamini. Tea, et ma ei tahaks iialgi teha seda kõike ilma sinuta. See, milliseks meheks ja isaks sa oled kasvanud ja milline on meie perekond, on põhjus, miks iga päev üles ärgata.

Jaga
Kommentaarid