Tagantjärele oletan, et minus idanes sünnitusjärgne depressioon. Ma ei nutnud, ei tülitsenud mehega, kuid öösiti vahetult enne uinumist, järgmise äratuse hirmus, soovinuks, et oleksin surnud – siis ei peakski ärkama ja saaks lõpuks puhata. Mõned korrad püüdsin mehele rääkida, et olen väga väsinud. Tema vaid naeratas ja ütles, et pea vastu. Minus polnud jõudu, et mingit tööjaotuse või puhkamise plaani välja mõelda. Töölt koju tulles vahetasin jooksu pealt riided, panin õhtusöögi potid-pannid tulele ning kamandasin Johannese koolitööd tegema. Mööda­minnes valasin endale esimese klaasi valget veini.