Lapsed, keda oma vanemad sülle ei võta
„Tädi, kas nüüd pean selle kleidi seljast võtma?”
SOS ema Merle kolis Keilasse koos nelja lapsega 17. detsembril 1994. Nädala pärast olid jõulupühad. „Jõulud on alati emotsionaalne aeg. Eriti veel siis, kui need on sul võib-olla esimest korda elus sellised. Päris oma kingitus, mängutoosi imelised helid, pisut kulunud pidukleit, mis on imeilus, aga mis sulle laenati jõulupeoks… „Tädi, kas nüüd pean selle kleidi seljast võtma?” sosistab värisev hääl kõrva pärast jõuluvanale salmi lugemist. Uskusime, nii suured kui väikesed, et imed on võimalikud.
Me olime muinasjutus,” meenutab Merle esimesi jõulusid lastekülas.
Et SOS lastekülade üks olulisemaid põhimõtteid näeb ette bioloogiliste õdede-vendade paigutamist samasse perre, jõuavad lapsed perede juurde sageli mitmekaupa korraga. Aga ka nõnda, et keegi tuleb hiljem, lähedased juba ees ootamas. Eriliselt on Merlel meeles tema kõige vanema lapse, Meelise saabumine. Meelis, kes praegu on ise aktiivselt lasteküla tegemistega seotud, olles Keila noortekodu kasvataja, jõudis koos ühe naabriga Mudaaugule varahommikul. Õhtuks pidi tema saatus olema selgunud.
Hirm, et läheb hukka
„Äkki olid nad meie toas sees, too mees, Meelis ja tordikarp,” mäletab Merle. „Ma tajusin väga selgelt, et selle noore inimese saatust mõjutab just nimelt minu otsus, aga mul oli seda otsust erakordselt raske teha.” Kuigi Meelise õed-vennad olid peres ees olemas, oli raske otsustada sellepärast, et Meelis oli juba 14aastane. Poiss oli näinud siin elus oma vanuse kohta väga keerulisi päevi ning oli suhteliselt etteaimatav, et temaga toimetulek ja ühiskonda integreerimine saab olema keerukas. Ometi tajus Merle, et taganemisteed tal ei ole ning ei tule kõne allagi, et ta laseb Meelisel minna. Hukka minna.
Niisiis jäi Meelis Merle perekonda. Asjad laabusid tasapisi. Teismeline poiss näitas üles erakordset söakust — ta näris end läbi kõigist olukordadest, kogu oma saatuse kiuste. Kindlasti toetas sotsialiseerumise protsessi asjaolu, et Meelise senine Tallinna-elu ei pääsenud teda Keilasse enam
eriti mõjutama. Tagantjärele on Merle mõistnud, et poisis oli väga suur tahe ellu jääda, tahe elada „normaalset elu”, tulla selles maailmas toime. Ning Meelis tuli toime, millest annavad märku tema tänane elu, tema väärtused ja ellusuhtumine.
Elu seab meile tegelikult valikuvõimalused ja ka vastutuse juba noores eas. Ka Meelis oleks võinud jätkata rajal, millele elu oli teda juba suunanud ja kus taustsüsteem pani paika edasise elu võimaliku stsenaariumi. Ent ta valis hea, valis õige.”
Lastekülla sattudes on lapsed arusaadavalt pelglikud ja kinnised, kohati nagu väikesed metsloomakesed
Nad ei julge naljalt kedagi usaldada ega astu inimesele kuigi lähedale. Nende laste bioloogilistel vanematel on aga enamasti esialgne spontaanne hoiak lasteküla emadesse kui konkurentidesse. Et lapsele jäävad tema vanemad alatiseks pärisvanemateks, olgu nende taust ja reaalsus kui tahes keeruline, on Merle sõnul ääretult oluline leida nendega kontakt niisugusel tasandil, mis jätab lapsele alles võimaluse suhelda vanemaga, samuti valikuvõimaluse, kas ja kuidas suhtestuda nii kasu- kui pärisvanemasse.
Kakskümmend aastat tagasi oli just suhe bioloogiliste vanematega SOS emadele tõeline proovikivi, kuid teadmiste paranedes hakkasid paranema ka suhted vanematega.Praeguseks on Merle lastest iseseisvasse ellu astunud 13 ja ta on juba mitmekordne vanaema
Kui lapsed kasvavad suureks, loovad nad pere sellise elu järgi, mida nad tunnevad
Kasvatustöö ja emaarmastuse vilju märkabki Merle iseäranis siis, kui tema hoolealustest saavad lapsevanemad. Kui nemad loovad oma pere, jäljendades lasteküla peret ja ema. „Sel hetkel kogen justkui teatavat lunastust. Sellest momendist kaovad kõik senised piirid, mis ehk kuidagi minu kui siiski kasuvanema sees olid.”
Kairi Oja kirjutatud lugu on refereeritud raamatust „Meie kõigi lapsed. SOS Lasteküla väikeste ja suurte lood“
Raamatu saad tellida SIIT
SOS Lasteküla 20 tegevusaasta jooksul on kogunenud nii palju lugusid, mis võiksid puudutada kõiki, kellele läheb korda lapse käekäik, kes on jäetud juba varajases eas maailma ihuüksi. Raamat toob lugejale lähemale nende laste maailma ja aitab mõista, mida vajab vanemliku hooleta jäänud laps, et usaldada taas enda ümber olevaid inimesi ja elu.
