Müüt nr. 1: Lapsed vajavad vaheldust.

Lapse mõttemaailm on turvaline, mis muudab nad oma olemuselt paadunud konservatiivideks. Tänu sellele tunnevad nad end kõige paremini siis, kui „kõik on nii nagu see alati on olnud” ehk midagi suurt ei muutu. Enne kui neile midagi meeldima saab hakata, peavad nad sellega harjuma. Seetõttu vajavad lapsed eelkõige vanemaid, kes nende elule tugeva struktuuri suudavad luua ning liig järske muutusi vältida. Samal ajal peab vanem oskama last siiski julgustada ka uusi asju proovima, ergutades teda näiteks kasvõi söögi ajal erinevaid ja tundmatuid toite maitsma. Ilma julgustamata jääksidki lapsed ainult maitse poolest tuttavaid ja turvalisi makarone sööma.

Müüt nr. 2: Last tuleb abi eest premeerida.

Kui soovid, et sinu lapsest kasvaks täieõiguslik pereliige, tohib laps ka kodustes töödes kaasa lüüa, ta isegi peaks seda tegema. Niimoodi saab ta anda omapoolse panuse vanemate pingutusele harmoonilise pereelu kujundamisel. Kui kuueaastane hommikul ise võileiva toob, ei ole vaid see piisav põhjus talle pulgakommi ostmiseks. Samamoodi ei tohiks neljast jäätisega meelitada selleks, et ta peale sööki oma tühja taldriku ja tassi kööki laualt ära koristaks.

Müüt nr. 3: Üks amps emme eest, üks issi…

Söögilauas tehakse teatrit igas peres, keela või ära keela. Paradoks on pigem see, et halvad söömisharjumused kujunevad välja just neil lastel, kelle vanemad söögile üleliia suurt tähelepanu on pööranud. Mõnikord moondub söögilaud tõeliseks võitlustandriks, kus ema-isa mitmete trikkide ja ülekavaldamise abil lapsi sööma sunnivad või siis järjest uut toitu juurde tassivad, et laps jumala eest midagi sööks.Söömise põhireegel võiks hoopis olla see, et vanemad otsustavad, mida, millal ja kuidas nad lapsele süüa pakuvad, kuid seda, kui palju ta pakutavast kogusest ära jõuab süüa, otsustab ikkagi laps. Ütleb ju vanarahva tarkuski, et laps ennast nälga ei jäta.

Müüt nr. 4: Vanemad on parimad semud.

Noored lapsevanemad näevad oma vaimusilmas hea meelega pilti päevast, mil nad lapsega käsikäes koos diskole lähevad nagu parimad sõbrad. Vanemad tahavad, et laps tunneks end võrdväärsena ning suhtuks emasse ja isasse kui sõpradesse, kellele võib kõike usaldada. Soov iseenesest on ilus ja mõistetav, kuid halb on, kui seda lastele liialt peale hakatakse suruma. Lapsed ei tahagi, et vanem neile sõbraks oleks, neil on eelkõige tarvis kaitsjat, kelle peale alati kindel olla. Isegi puberteedieas loodavad nad salamisi, et ema-isa ikka „suurteks” jäävad. Nad võivad ju aeg-ajalt vanematele ka oma lemmikklubi või diskoteeki tutuvustada, kuid pidevalt nad neid seal vaevalt näha soovivad. Isegi kui juhtute nägema sageli koos ringi liikuvaid lapsi-vanemaid, siis on tõenäoliselt väga harva tegemist lapse initsiatiiviga. Küllap on ühel vanematest või ka mõlemal hirm last „kaotada”, mistõttu ei suudetagi teda lahti lasta ning surutakse end kasvõi vägisi sõbraks.

Müüt nr. 5: Lapse saladused ja äpardused on “lapsemäng”.

Iga inimene vajab privaatsust, olgu ta siis suur või väike. Samuti on oluline, et teised seda vajadust ka respekteeriksid. Vanemad peaksid kindlasti mõtlema sellele, et asjad, mis nende jaoks suht tühised tunduvad, võivad lastele väga olulised olla. Kui ema naabrinaisele muu jutu sees räägib, et juba kuuene poiss ikka veel kaisukaruga magab, võib viimane ennast maa alla häbeneda. Või kui isa täiesti kergemeelselt tuttavatele räägib, et noorem poeg annab vanemale jalgpallis juba silmad ette, siis võib ta sellega suurema lapse tükiks ajaks rööpast välja viia. Laste salajasi harjumusi ja ka kogemata juhtunud äpardusi ei tasu niisiis välja lobiseda, kui on teada, et see neid valusalt puudutada võib.

Müüt nr. 6: Harmoonilises peres lapsed ei kakle.

On vähe neid olukordi pere igapäevaelus, mis sama palju närve söövad, kui hetked, mil õed-vennad karvupidi kokku lähevad. Sageli küsivad vanemad endilt, mida nad küll valesti on teinud, et lapsed nii kaklemishimulised on. Tegelikult pole muretsemiseks eriti põhjust. Pigem näitavad sagedased nääklused ja kaklused, et lapsed tunnevad end kodus turvaliselt ja hästi. Laste tülisid võiks vaadelda ka sotsiaalse kompetentsuse treeninguna, mille peale võib kuluda kuni 30 protsenti laste koosveedetud ajast. Kui lapsed end ebakindlalt tunnevad või ähvardab neid miski, siis hoiavad nad peaaegu alati tihedalt kokku — vaata kasvõi, kuidas lapsed võõras kohas ilusasti koos istuvad. Loomulikult on vanemad õnnelikud, kui lapsed väga hästi klapivad, kuid üsna loomulik on ka see, et nad aeg-ajalt üksteisega suuri lahinguid maha peavad.

Müüt nr. 7: Igav ei tohi olla!

Mul on niiii igav! Paljude vanemate jaoks mõjub see lause kui pikselöök, mis sunnib neid vaata et nahast välja pugema, et igavlevat last kuidagi lõbustada. Ettepanekuid on terve hulk: mängi oma autodega/nukkudega, korista tuba, loe raamatut… Vanemad saavad oma meelerahu „osta” ka näiteks lubadusega telekat vaadata — mis samas last veelgi rohkem igavlema ajab. Olukorrast on ka teine väljapääs: igavlevale lapsele ei peagi alati meelelahutajat kehastama. Lapsest rahu saamiseks on vaja pisut kannatust ja külma närvi, mis aitaks ka kümne „mul-on-nii-igava” puhul rahulikuks jääda. Mõnevõrra igavust võib väga kasulikuks osutuda, sest sageli sünnivad nii kõige paremad ideed, kuna igavus ise sunnib last loomingulisemalt mõtlema. Kui lapselt see võimalus ära võtta, siis kaotab ta lõpuks väärtusliku oskuse endale ise tegevust otsida ja leida.

Müüt nr. 8: Korralik laps istub paigal.

Koos tooli leiutamisega said lapsevanemad juurde ühe igikestva tüliteema: kuidas laps toolil istuma peaks. Vanemad näeksid hea meelega, et lapsed istuksid toolil vaikselt ja sirgelt, lapsed seevastu aga kasutavad seda mööblieset kiikumiseks, kõikumiseks, rippumiseks, kõõlumiseks, ronimiseks jne. Asjatundjad ütlevad, et tegelikult käituvad lapsed õigesti. Franfurdi ülikooli juures uuriti tuhandet põhikooliõpilast, kes iga päev koolis kuni 9 tundi ühe koha peal peavad istuma. Selgus, et loomuliku liikumisvajaduse pidurdamine muudab lapsed närvilisemaks ning võib isegi rühihäireid põhjustada. Nii et aeg-ajalt tasub vanematel lapse rahmeldamise peale üks silm kinni pigistada.

Müüt nr. 9: Vanasti käisid lapsed palju varem potil.

Paljude vanaemade arvates on täiesti ennekuulmatu ja mõistusevastane, et ka paariaastased lapsed tänapäeval ikka mähkmeid kannavad. Nad tuletavad ikka ja jälle meelde, kuidas nende lapsed juba aastaselt „täiesti kuivad” olid. Tegelikult oli asi siiski selles, et mitte laps ise ei olnud veel kuiv, vaid kuivaks jäid mähkmed — ning mitte sellepärast, et laps oma vajadusi ise kontrollida oleks osanud — ta lihtsalt „istutati” piisavalt tihti potile. Ning olgem ausad, peamiseks põhjuseks oli ikka see, et tüütust mähkmete pesemisest rutem pääseda. Lapse iseseisva põie- ja soolestikukontrolliga on sellel meetodil üsna vähe pistmist, sest seda suudavad lapsed ikka siis, kui nende aju selleks piisavalt küps on — ja selles osas pole tänased ja eilsed lapsed suurt muutunud.

Müüt nr. 10: Lapse soove tuleb lugeda silmist ja need kohe täita.

Kunagi küsiti tuntud shimpansite uurijalt Jane Goodallilt, millises osas tema lapsepõlv tänaste laste omast kõige rohkem erineb. Vastuseks andis ta, et vahemaa soovi tekkimise ja selle täitumise vahel on palju lühemaks muutunud. Seeläbi võetakse lapselt ära igatsuse tunne kui selline, aga ilma igatsemata on raske ka sügavalt õnnelik olla. Vanemad, kes oma lapsukese silmist iga soovi lugeda püüavad, ei muuda last mitte rikkamaks, vaid hoopis vaesemaks. Täitunud soovid teevad lapse õnnelikuks, kuid seda rohkem siis, kui lasta ta igatsusel natuke küpseda. Ainsa käeliigutusega soovide täitmine muudab lapsepõlve võlumaailma ühe osa võrra vaesemaks. Kui anda lapsele võimalus midagi pikka aega igatseda, siis saate näha, kuidas tema silmad tõeliselt särama löövad. Sel juhul ei ole tegu üksnes hetkelise rõõmuga, vaid laps mäletab seda hetke ehk veel suurenagi.