“Kui teil on näiteks pidulik õhtusöök või sõpradega kohtumine, siis kes paistavad peol seesmiselt õnnelikumad — lapsevanemad või lastetud inimesed?” küsib California ülikooli psühholoogiaprofessor Sonja Lyubomirsky, üks uuringu autoritest. “Meie analüüs näitab, et lapsevanemad on õnnelikumad ja nad mõtlevad enam oma elu tähendusele.”

Uurijad tuvastasid, et vanemad on õnnelikumad päeva nendel hetkedel, mil nad teevad tegevusi, mis on seotud laste eest hoolitsemisega. Eriti rõõmsameelsed on aga pisut küpsemas vanuses ja abielus isad-emad.

Kuigi võib leida uuringuid, mis tõestavad risti vastupidist — lapsevanemaks olemine on ainult üks hädaorg — on kõnealuse uuringu autorid Riverside, British Columbia ja Stanfordi ülikoolidest veendunud, et “selliste väidete teaduslik alus pole veenev”.

Üks 2004. aastal Texases läbi viidud uuring näiteks tuvastas, et töötavad emad eelistavad laste eest hoolitsemisele hoopis teleka vaatamist ja söögitegemist; teised on leidnud, et emad ei tee nii palju trenni kui lastetud naised ning lapsevanemaks olemine on korrelatsioonis depressiooni ja abieluraskuste esinemisega. Tegelikkuses sõltuvad uurimistulemused paljuski sellest, kuidas uuritavatele küsimusi esitada. Lastega pereemad eelistavad suures osas oma vabad hetked olla pigem perega piknikul kui trennis.

Lyubomirsky juhitud teadlaste rühm lähenes asjale teisiti ning võrdles vanemate ja mitte-vanemate üldist heaolu. “Me ei ütle oma järeldustes, et laste omamine muudab inimesed õnnelikumaks, kuid ma arvan, et see annab neile lootuse, et lapsevanemad ei ole armetult muserdatud mehed-naised.”

Sonja Lyubomirsky oli pahviks töödest, mis tõdevad, et lapsevanemad on rahulolematud. Küsides inimestelt aga, mida nad elus kõige enam kahetsevad, vastatakse sageli: seda, et otsustasin lapsi mitte saada ja seda, et pühendain end liiga palju tööle. Teadlane järeldab, et lapsevanemaks olemine on inimese baasiline vajadus. “Evolutsiooniliselt ei tundu see loogiline,” ütleb 10, 13 ja aastase “üllatuslapse” ema. “Me soovime, et inimestel oleks lapsed, kuid miks arvatakse, et lapsed neid õnnetuks teevad?”

Miks siiski lapsi saadakse? Võib olla sellepärast — vaatamata kõigele tüütavale ja külmavärinaid tekitavale, mis sellega kaasneb — et vanemate ja laste vaheline armastus on ülimalt tugev. See pimestab ja on äge, seda pole võimalik võrrelda mehe ja naise vahelise romantilise armastusega. Lapsevanemad naeravad kindlasti rohkem kui need, kel lapsi pole, sest lapsed on nii naljakad. Nad on justkui sina ise enne seda, kui muutusid tugevaks ja karastunuks, täitsid end elu kurbuse ja maailma küünilisusega.

Lyubomirsky ja kolleegid vaatlesid vanemate ja mitte-vanemate õnnetaset lähedalt kolmes, tuhandeid inimesi hõlmanud erinevas uuringus, hinnates n-ö õnnemomente laste eest hoolitsemisel ja muudes igapäevastes tegevustes.

Lapsevanemad tundsid end paremini igas olukorras. Tähelepanuväärne on see, et isade ja lastetute meeste võrdluses jäid esimesed kindlalt peale, kinnitades, et nende elus on positiivseid emotsioone ja tähendust palju enam. Samas on varasemalt tõendatud, et emad muretsevad rohkem kui isad ning seetõttu võib lapsevanemaks olemine naistele vähem rõõmu pakkuda. Emad hoolitsevad enam majapidamise ja distsipliini eest, isad aga mängivad lastega. Seegi võib tajutavat õnnetunnet erinevalt mõjutada.

Mida arvab üks tavaline eest isa lapsevanemaks olemisest, seda loe SIIT!

Üks Lyubomirsky grupi uuring toob välja veel ühe huvitava tõdemuse: eakamad (vanusevahemikus 26-62) ja abielus inimesed tunnevad lapsevanemaks olemisest suuremat rõõmu kui üksikemad ja väga noored emad-isad. Miks? Sest üldiselt on nad rahalisel paremini kindlustatud ja valmis enam kohutusi jagama, et üksteist aidata. Alla 26aastased raskustes lapsevanemad tunnevad end aga tõepoolest õnnetumana kui samaealised lastetud inimesed.

Allikas: Healthland.time.com