Lastest, kes ilma reeglite ja piiranguteta kasvavad, ei saa sellepärast vabamaid ja õnnelikumaid inimesi

Vastupidi — piirangud ja reeglid loovad lapsele kindlustunde.

Armastus ilma distsipliini, reeglite ning piiranguteta ei võimalda vabadust. Laps, kes ei täida reegleid, ei oska tulemusrikkalt suhelda. Lihtne näide: kui lased lapsed väljakule, annad neile jalgpalli, kuid reegleid ei tutvusta, siis ei tule mingit mängu. Mängu ei tule ka siis mitte, kui jalgpallurite seas on üks ragbimängija. Mänguks on tarvis kokkulepitud reegleid, mida täidavad eranditult kõik.

Igas vanuses laps vajab, et tema kõrval oleks täiskasvanu — enesekindel autoriteet. Paljude kaasaegsete vanemate probleem selles seisnebki, et nad pole võimelised oma lastele seda tunnet andma.

Kergem on oma lapsi kasvatada nendel, kelle jaoks olid omad vanemad autoriteediks ning kellele anti edasi „teatepulk” — kindel teadmine, et suudetakse olla hea ema või isa. Ning vastupidi, on raske seada lubatu piire sellel, keda vanemad iialgi milleski ei piiranud. On keeruline anda õigeid orientiire, kui oled ise nendest ilma jäänud. Kui aga vanemad türanniseerisid meid, kardame, et äkki käitume oma lastega samuti, nagu seda tehti meiega. See hirm (sageli alateadvuslik) segab olemast järeleandmatu ning keelamast laste lubamatut käitumist.

Hädavajalikud raamid

Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei saa last, kes ei tunne piiranguid, nimetada ei „vabaks” (temast saab omaenese emotsioonide vang), ega ka mitte „õnnelikuks” (ta elab pidevas ärevusseisundis). Lapsel, kes teeb kõike, mis vaid pähe tuleb, pole elus mingit tegevusplaani peale vajaduse otsekohe oma tahtmisi rahuldada. Ta tahab midagi — ja ta võtab selle. Kui ta pole millegagi rahul, siis lööb ja lõhub. Mingi aeg on ju isegi päris tore niiviisi käituda, ent selline „vabadus” läheb paraku kalliks maksma. Lapsel, kelle jaoks pole täiskasvanud piire seadnud, on raske iseennast piirata. Oskamata oma tahtmisi kontrollida, piinab teda pidev muretsemine ning süütunne.

Keeldudes tähistamast maailma piire reeglite ja keeldude abil, muudab täiskasvanu selle maailma lapse jaoks džungliks, kus võib juhtuda mis iganes.

Lapsed mõistavad intuitiivselt piirangute tähtsust ning nõuavad neid omal moel. Tavaliselt on nii, et kui lapsed viivad meid endast välja, siis sellesama tegevusega paluvad nad enda jaoks piire kehtestada. Kui nad ei saa soovitut, siis on nad sunnitud ise oma käitumisega piire kehtestama. Nad teevad seda reeglina oma keha abil: kukkudes või end vigastades.

Vanematel pole mitte üksnes õigus, vaid lausa kohustus luua lapsele teatud reeglid ja piirangud. Just reeglid ja kokkulepped teevad võimalikuks elu ühiskonnas.

Reeglid on reeglid

Kui me tahame, et meie lapsed tunneksid end hästi ja vabalt, austaksid ennast ja teisi, oleksid iseseisvad ning oskaksid teha valikuid ja ka vastutada nende eest, siis allutame oma perekonna elu läbimõeldud reeglitele. Kõik pereliikmed püüavad neid täita.

Vahe reeglite ja keeldude vahel tundub olevat selge. Reeglid juhatavad, keelud aga piiravad. Keelud tekitavad protesti ega sobi paljudele meist, reegleid aga üritavad paljud täita. Reeglid ei tekita protesti ka veel seetõttu, et need laienevad kõikidele (piirangud aga kehtivad teiste jaoks). Kui perekonnas ei karjuta üksteise peale, järelikult pole ka täiskasvanutel õigust laste peale häält tõsta. Kui aga midagi sellist on juhtunud, on lapsel õigus öelda: „Sa karjud, see ei meeldi mulle, meil pole selliseid reegleid”.

Keeldusid olgu vähe

Need on vajalikud olukordades, kus jutt käib elust, tervisest või lapse ning teiste inimeste ohutusest. Keelud (nagu ka reeglid) peavad olema lastele arusaadavad ning neid ei tohi liiga palju olla. Kui laps elab üksnes keeldude keskel (ära mine, ära puutu, ära tee lahti, ära hüppa …), siis suhtub ta alateadvuslikult neisse kui signaalidesse, et mitte keegi ei hooli tema soovidest ega püüdlustest. Sellises perekonnas kasvab laps, kes tunneb ennast seesmiselt äärmiselt ebamugavalt. See aga on sama hävitav tunne, kui elada maailmas, kus kõik on lubatud. Esimesel juhul ei saa laps ennast realiseerida, teisel juhul aga satub ohtu tema turvalisus.

Paljudele lapsevanematele näib, et piirangud ja keelud kaitsevad lapsi kõikide ohtude eest. Tõesti, sellel, kes elab kõrgete müüride vahel, võib tekkida tunne, et ta on kaitstud. Ent see on ajutine tunne. Liigsed piirangud vaid tekitavad protesti ning neid ei täideta. Selle tulemusel kaotavad need aga igasuguse mõtte.

Sõnade ja tegude ühtsus

Reeglite tasakaal ei anna lastele mitte üksnes ohutuse ja stabiilsuse tunnet, vaid ka hoiab üleval vanemate autoriteeti. Vanemad kehtestavad psühholoogiliselt veenvad reeglid ja piirangud oma lastele. Veenvad nõudmised on lapsele arusaadavad, põhjendatud ning neid täidavad kõik pereliikmed.

Et kehtestada oma autoriteeti, peame leidma üles need väärtused, mis ühendavad meie sõnu ja tegusid. Peame selgusele jõudma oma isiklikus arengutees, et mõista, mille me oma pagasist maha jätame, millega aga tahame edasi minna. Mõtiskledes selle kõige üle, võime aru saada raskustest, millega oleme kokku põrganud vanematena. Võib-olla me ei oska mõistlikult piirata ainult oma lapsi vaid ka iseennast?

Allikas: Psihhologija, august, 2014