Nii algab katkend ülipopulaarsest kirjastuse Tänapäev poolt välja antud raamatust Kuidas mu isa endale uue naise sai. Raamat on täis elu, huumorit ja lootust ning sobib tõesti igas vanuses lugejale.

Aga minu isast veel nii palju, et ta nimi on Sten, ta on kolmekümne seitsme aastane ja töötab ühes suures arhitektuuribüroos arhitektina. Ehk siis, kui kellelgi on vaja maja ehitada, siis minu isa teeb sellele inimesele sellised joonised, nagu see maja tulema peaks.

Igal juhul olime me isaga kuni siiani alati kahekesi väga hästi läbi saanud. Isa leidis ikka aega, et viia mind kinno või loomaaeda või käisime me niisama ratastega sõitmas. Kuid siis saabus päev, mil isa oli otsustanud meie praegust elukorraldust muuta. Seda kõike ma püüangi nüüd võimalikult üksikasjalikult kirjeldada.

See juhtus täpsemalt eelmisel kevadel, kusagil päris märtsi alguses. Isa viis mind sel päeval kõigepealt kinno ja seejärel raamatupoodi, kust ma võisin endale ükskõik millise raamatu valida. Ja nagu sellest veel vähe oleks, läksime me kõige lõpuks ka veel kohvikusse. Kinos käimine on meil tavaline komme, seega ei kahtlustanud ma alguses midagi. Kuid juba raamatupoes hakkas mulle asi veidi kahtlane tunduma, sest reeglina hoiab isa end raamatupoodidest ja raamatukogudest nii kaugele kui võimalik.

Isa oli nimelt noorena suur lugeja. Sellest annavad tunnistust ka tema vanematekodus olevad raamatud, mis ikka veel isa vanas toas alles on, nagu ka isa kirjutuslaud ja riidekapi külge naelutatud korvpallirõngas. Aga kuna nüüd pole isal töö tõttu juba aastaid olnud aega lugeda, siis väldib ta ka raamatutega seotud kohti nagu poed ja raamatukogud. Tegelikult müüakse raamatuid ju ka suurtes marketites, kuid õnneks pole isa toidu ostmist seetõttu veel ära lõpetanud.

Ühesõnaga, kui raamatupoes tundus asi ainult natuke kahtlane, siis kohvikus, kus isa lausa sundis mind kõige suuremat koogitükki valima, olin ma täiesti kindel, et midagi on lahti. Ja olgugi, et ma olin millekski põrutavaks põhimõtteliselt valmis, siis oleksin ma ikkagi peaaegu koogitüki kurku tõmmanud, kui isa seda ütles.

„Mis sa arvad, kui ma abielluks?“

„Mida?“

See uudis tuli lihtsalt niivõrd ootamatult ja millegi pärast meenus mulle esimesena see, et mul on kõik järgnevad nädalavahetused kinni — järgmisel pidime me minema kooli näiteringiga teatrifestivalile, siis tulid mul võistlused ja seejärel mu parima sõbranna Meriti sünnipäev. Aga mulle kangastus kujutluspilt, kuidas isa seisab ühe valges kleidis naisega altari ees ja mina hüppan samal ajal kaugust ning see muutis mind korraga väga kurvaks.

Isa pani vist ka seda tähele, sest ta oli korraga veidi ehmunud moega.

„Ma saan aru, et kui sa ei ole nõus või…” lisas ta seejärel.

„Millal?“

„Mis asi?“

„Millal sa abiellud?“

Võistlustelt saaksin ma veel puududa, aga teatrifestivalilt mitte. Me õpetaja ei võtaks ühtegi vabandust peale haigeks jäämise vastu ja ma olin täiesti kindel, et selline asi nagu minu isa pulmad jätaksid ta täiesti külmaks.

„Ma ei… See ei ole kindel veel,” ütles isa. „Ma lihtsalt tahtsin kõigepealt teada, et mida sina sellest arvad?“

„Et lähiajal ei tulegi siis mingeid pulmi?” Ma tundsin äkki tohutut kergendust.

Isa naeratas. „Ei, ei tule.“

Vähemalt ma olin nüüd kindel, et isa ei plaani salaja, minu selja taga abielluda. Ja terve selle aja polnud ma kordagi isegi selle naise peale mõtelnud.

„Kellega sa abiellud? Siis, kui sa viimaks abiellud?“

„Ma ei tea veel,” tunnistas isa. „Ma ju tahtsin kõigepealt üldse sinuga seda asja arutada.“

„Kas sul ei olegi siis kedagi veel välja vaadatud?“

„Ei ole.” Isa paistis peaaegu õnnetu.

„Kellega sa siis abielluda kavatsed?“

Korraga olin ma jälle veidi pettunud. See polnud tegelikult üldse minu isa moodi, tulla lagedale sellise uudisega ja siis mõista anda, et tegelikult ei ole midagi veel üldse kindel. Mina aga juba kibelesin selle naise pilti vaatama, keda nagu selgus, ei olnud isa veel isegi mitte leidnud. Polnud isegi veel otsima hakanud.

Isa hakkas naerma. „Ega siis naised pole veel maailmast otsa saanud,” sõnas ta.

Samamoodi nagu aeg-ajalt tavatses ütelda ka isa sõber ja töökaaslane Riho.

„Seda kindlasti,” kinnitasin.

„Aga kas sa oled siis selle plaaniga põhimõtteliselt nõus?” küsis isa lootusrikkalt.

Noogutasin. Muidugi olin ma nõus. Ma ju tahtsin, et isa oleks õnnelik.

Samas ei osanud ma midagi muud tarka isa uue plaani kohta öelda. Korraga avastasin ma, et olin võtnud sellest hiigelsuurest torditükist ainult paar väikest ampsu. Ent mul ei olnudki enam nagu õiget tordiisu. Tundsin äkki kummalist ärevust. Mitte et ma oleks kartnud, pigem oli see ootusärevus. Teadmine, et midagi hakkab juhtuma ja see puudutab minu elu ka.

Ja ilmselt selles ärevuses oli ikka natuke hirmu ka. Ma ei osanud tegelikult ette kujutada, kuidas oleks elada ühes majas mõne täiesti võõra naisega. Või kuidas oleks leppida sellega, et isa tähelepanu ei kuulugi enam pea sada protsenti mulle. Või et ta veedab oma vaba aega hoopis kuidagi teisiti, kui me olime seda siiani teinud.

Kuid loomulikult ei osanud ma sel hetkel arvata, kui palju neid naisi üldse olema saab ning kuidas ma hakkan juba uskuma, et äkki hakkavad naised tõepoolest maailmast otsa saama.

Normaalsed naised siis.

Foto: Kirjastus Tänapäev

Reeli Reinausi raamatu Kuidas mu isa endale uue naise sai esimene kolmandik kirjeldab isa jõupingutusi ja tütre abi otsingute alguses (kasutajakonto veebiportaalis, võõraga vestluse alustamine, üleskorjamislaused (väljend raamatust), sõbratsoon ja kohtingul esitatavad küsimused), millele järgnevad erinevate kohtingukaaslaste kirjeldused . Ja missugust tüüpi naistega üksikisa abikaasa otsingutel kokku puutus ja see on raamatu parim osa.

Ühe näite horoskoobi Pillest toome sinuni juba homme!

Jaga
Kommentaarid