Mehe kiri otse südamest | Mu kallis naine, ma vaatan sinu kurbust ja tunnen seda koos sinuga


Mehe kiri otse südamest | Mu kallis naine, ma vaatan sinu kurbust ja tunnen seda koos sinuga
Foto: Erakogu

Sa oled kurb, sest tunned, kuidas oled kaotanud selle, mida nimetad naiselikkuseks. Sa väidad, et emadus võttis selle.

Sa olid valmis tooma ohvriks oma keha. Keha, milles tundsid ennast naiselikuna ja hästi. See on metsikult suur ohver, mida mina ei ole saanud kogeda ja ma ei saa mitte kunagi öelda, et ma tean, mida sa tunned. Ma tean vaid, et sedasi on paljud emad tundnud peale sünnitamist. Nad tahavad taas saada kontakti oma keha ja naiselikkusega. Tahavad tagasi seda, kes nad olid enne sünnitust. Minu silmis ei ole su naiselikkus kadunud, vaid see on muutunud veel võimsamaks ja ürgsemaks, kui varem. Ma vaatan ja näen Sinus võimast Naist. Ma näen Sinu sügavaid selgeid silmi, mis kannavad mind kosmosesse. Ma näen Sinu puhast naeratust, mis suudab hetkega sulatada jäätunud südamed. Ma kuulan ja kuulen Sind. Ma kuulen Su malbet häält, mis uinutab ka kõige suurema pahuruse. See sama hääl, mille helin täidab kodu soojusega. Jah, just see sama hääl, millest sündinud laulud võtavad hellalt meie lapsed oma sülle, et viia nad unedemaale. Ma tunnen su pehmeid õrnasid käsi enda karuses peos. Ma tunnen oma näos Su imeliste juuste lõhna. Ma tunnen sinus võimast naiselikku naist! Kuidas on nii, et sina seda enam ei näe... Või hoopis mina mehena ei oska mõista, mis on naiselikkus?

Seotud lood:

Juhtus siin minuga üks selline mõtlemapanev lugu. Mõni aeg tagasi kirjutas mulle sõbranna, kellele oli antud kodutöö. Ülesanne nägi välja selline, et ta pidi kolmelt mehelt ja kolmelt naiselt küsima, mis on naiselikkus? Ta valis meeste poole pealt üheks vastajaks minu. Lugesin küsimuse läbi, tundus nagu üsna lihtne ja elementaarne. Kui vastust kirjutama hakkasin, avastasin, et seda polegi nii kerge teha, kui esmapilgul tundus.

Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda keerulisem vastata oli. Lasin korra pea tühjaks ja küsisin endalt uuesti selle küsimuse. Esimene pilt, mis ette tuli, olid naiselikud õrnad käed. Selle vastuse ma talle saatsin ning hurjutasin teda nii keerulise küsimuse eest.

Loe veel

Tuli välja, et see küsimus polnud mitte ainult minul kukalt sügama pannud, vaid ka teistel vastanutel. Paradoksaalsel moel olid kimbatuses isegi naised, kes peaksid ju kõige paremini vastust teadma. Loomulikult ei rahuldunud ma selle mõttega, et kogu naiselikkus ongi ainult käed. Ma mõtlesin pingsalt sellele kolm ööd ja päeva, enne kui hakkas selles tohutus virr-varris selgem pilt ette joonduma.

Naiselikkuse puhul tundub, et tegemist on väga loomuliku osaga meie elust, mida võtame nii iseenesestmõistetavalt, et ei pühenda sellele suuremat tähelepanu. Sellest ka algne entusiastlik arvamus, et vastus tuleb lihtne ja kiire. Kuhu ma enda sees jõudsin oli see, et naiselikkust võiks võrrelda armastusega. Nagu armastusel on miljoneid eri vorme ja tõlgendamisviise, on seda ka naiselikkusel.

Sul on võimalik armastada oma partnerit, lapsi, tööd või šokolaadikooki. Kuid sa ei saa neid kõiki ühtemoodi, sama tunnet tundes, armastada. Lisaks võib see sama armastuse tunne ajas oma rolli vahetada.

Näiteks enne Katuga kohtumist oli mul elukaaslane, kellega meie suhe lõppes selle pärast, et meie naise ja mehe armastusest oli saanud hoopis sügav sõpruse armastus. Ta elab täna Austraalias oma elu, kuid hoiame sidet ja vahel räägime oma saavutustest ning elust. Jõulude ajal on ikka mõni mõnus pakike lastele tulnud ja kui ta Eestis on, veedame peredega koos aega.

Taipasin, et sama on ka naiselikkusega. See tundub nii universaalne sõna, kuid tegelikult on igal ühel enda tõlgendus selle kohta ja isegi siis on see tõlgendus ajas muutuv.

See, mida mina pidasin naiselikuks kui olin kümne, kahekümne või täna kolmekümne neljane, on täiesti erinev.

Kümneaastaselt oli mul arvamus, et naised on mingid müstilised haldjalikud eriti puhtad eluvormid. Alati oli neil välimus hoolitsetud, nad lõhnasid värskelt ja nende liigutustest tundus puuduvat igasugune kohmetus. Ma mäletan, et mul oli tõsine šokk, kui kuulsin selles õrnas vanuses ühte neiut kogemata puuksu laskmas. Ma olin enne täiesti veendunud, et nendel kõrgematel olenditel kulmineerub vetsuskäik imekauni liblikaparvega.

Oma kahekümnendate alguses koondus kogu naiselikkus sisuliselt tagumiku peale. Sellel eluetapil jälgisin ainult välimust. Mida pikemad ripsmed, vormis keha ja lühem seelik, seda naiselikum naine tundus. Õnneks oli see periood minu elus üsna lühike. Kahjuks olen kohanud mehi, kes isegi oma viiekümnendateks pole sellest perioodist edasi jõudnud.

Täna näen ma naiselikkust palju laiemal ja samas sügavamal skaalal. Ja neid kihte tuleb ainult juurde. Ma näen, kuidas selle erinevad vormid täiesti erinevate nurkade alt naistest välja kiirgavad. Seda on näha isegi siis, kui naine enda jaoks on oma naiselikkuse kaotanud. See on sünnist saadik emepiimaga kaasa antud. Selle uut vormi on vaja lihtsalt enda jaoks märgata ja muutustega kaasa minna.

Oma sõbrannale vastust enda seest otsides, vaatasin kuidas teised naiselikkust tõlgendavad. Selleks avasin googli. Toon välja naiselikkuse omadused, mis on väidetavalt uuringu järgi saadud. Kahtlustan, et see uuring on tehtud kuskil eelmise sajandi kuuekümnendatel. Sel ajal täitis naine universaalse kodumasina rolli.

Eestis tehtud uuringute järgi arvavad nii naised kui ka mehed, et naiselikud isiksuseomadused on arglikkus, abitus, hellus, naiivsus, kaastundlikkus, tundelisus, jutukus, hoolitsevus ja sõltuvus.

Ma olen kõigi oma kolme lapse sündimise juures Katu kõrval olnud. Need on need hetked, kus sa näed ära ürgnaise. Sellel hetkel tunned sa, kui abitu ja arglik oled hoopis sina mehena. Ma näen enda ümber võimsaid naisi, kes ei ole mitte millestki sõltuvad, vaid juhivad oma elu ise.

Hellus, kaastundlikkus, hoolitsevus on vooruseks igale inimesele, olenemata soost. Meie meestena üritame millegipärast neid igal hetkel maha suruda. Sügav kummardus naiste ees, kes oskavad neid omadusi endas märgata ja välja tuua. Kui ka mehed seda rohkem endast välja laseksid, oleks meil kõigil palju toredam. Mitte et pehmoks peaks hakkama, aga tundeid välja näidates läheb elu sul endal ja sind ümbritsevatel inimestel kergemaks.

Südamest tulev sügav tänu Sulle kallis Agnes, et küsisid selle küsimuse ja äratasid mind üles taas märkama ja hindama naiselikkuse olulisust.

Südamest tänud Sulle kallis Ema, kes sa oled kinkinud mulle elu, andes ära tükikese oma naiselikkust!

Suur kummardus Sinu ees, mu kallis rännakukaaslane Katu, kes sa oled mulle näidanud ürgnaist ja kui mitmetahuline on naine!

Ma kallistan teid, mu kallid tütred, kes näitavad mulle, kuidas naiselikkus tuleb kaasa emapiimaga. Minu sügav austus kõigi maailma naiste vastu, ilma kelleta ei oleks meid kedagi täna siin.

Kallid mehed, teeme nii, et naistepäev ei oleks ainult korra aastas, vaid märkame naisi ja oleme tänulikud neile kõigil päevadel aastas!

Naised, te olete võimsad!

Jälgi Piltsbergi tegemisi ka Facebookis ja Instagrammis!

Illimar Piltsberg on elurändurist optimist, Katu mees ja kolme lapse isa, kellele meeldib koguda ja rääkida lugusid läbi enda ning teiste kogemuste. Tema blogi leiad SIIT!