Mida teha, kui tead, et lapsel on saladus


Mida teha, kui tead, et lapsel on saladus
Foto: Panthermedia/Scanpix

Vanemad on enamasti arvamusel, et tunnevad oma lapsi läbi ja lõhki ning et oskus midagi varjata tekib lastel alles teismeliseeas. Ometi saavad ka kõige väiksemad põngerjad suurepäraselt aru, mis on saladus.

Ja et te teaksite, lapsed jumaldavad saladusi. Nad võivad saladuse teha eimillestki. Näiteks kaevavad nad aianurka väikese augu ning panevad sinna kommipaberi, selle peale mõned lilled ja litrid, katavad oma varanduse värvilise klaasiga ning matavad selle siis mulla alla. Saladus ongi valmis.

Saladus kuulub vaid lapsele

On olemas nn subjektiivsed saladused. See on informatsioon, mida laps peab enda jaoks äärmiselt tähtsaks ning vaid temale kuuluvaks. Tüdruk suhtleb nuku kui elava inimesega. Poiss unistab sõbraga maailma lõppu põgenemisest. Sellised saladused on lapse soovide, unistuste, tulevaste hobide, hirmude ja mälestuste varaait, kuhu teistele on sissepääs keelatud.

Taolise saladuste loomise aluseks on lapse loomupärane häbelikkus, uhkus ning püüe privaatsuse poole. Nii üritab laps säilitada oma hinge terviklikkust. Sedalaadi saladused tekivad siis, kui laps hakkab ennast isiksusena tunnetama. See võib alata juba kolmeaastaselt, vahel ka oluliselt hiljem.

Subjektiivsetesse saladustesse peavad lapsevanemad suhtuma targalt. Kõrvuti sooviga hoida oma saladust, elab lapses kiusatus seda kellegagi jagada.

Seotud lood:

Vanem, kellele saladus on usaldatud, peab käituma äärmiselt delikaatselt.

  • Tuleb austada informatsiooni tähtsust, kuna see on lapsele nii väga oluline.
  • Peab mõistma, et lastel on sündmuste tähtsustamisel omad mastaabid.
  • Mitte mingil juhul ei tohi käega lüüa ega välja naerda seda, mida laps teile usaldanud on.
  • Ei tohi olla pealetükkiv ega uurida üksikasju: lapsele peab jääma teadmine, et tema isiklikud läbielamised on puutumatud.
  • Ilma terava vajaduseta ei tohiks saadud informatsiooni kellegi teisega arutada

Nende reeglite eiramine võib viia katastroofiliste tagajärgedeni - laps võib kaotada igasuguse usalduse täiskasvanute vastu.Hoopis teistsugused on mahavaikimise saladused, kui lapsed varjavad oma tegusid, mis vanemates võib pahameelt tekitada. Nii peidab 5-aastane ema eest mänguasja, mille ta salaja sõbra käest laenas, teismeline hiilib aga sõnagi lausumata mahajäetud ehitusplatsile. Mahavaikimine ilmub lapse ellu üpris varakult. Juba kaheaastased on võimelised karistuse kartuses petma.

Loe veel

Mahavaikimine on otsekui kaitsefunktsioon.

Pealegi on lapsed veendunud, et täiskasvanud ei saa neist niikuinii aru. Lapsel on keeruline seletada oma käitumise motiive, ta ei oska sõnadega seletada seda, mis on peidus sündmuste välise külje taga.

Kahjuks on paljudel lapsevanematel üsna kesine ettekujutus kaasaegse kooli elust - suhetest klassikaaslaste, õpilaste ja õpetajate vahel. Neil on lihtsam riielda poisiga kakluse pärast kui kuulata ära tema ebaselgeid seletusi. Pojal on aga lihtsam kakluse põhjustest mitte rääkida.

Kui soovid, et lastel oleks sinu ees võimalikult vähe saladusi, pea meeles:

  • Lapsel on õigus oma saladustele
  • Mida rohkem sa kahtlustad, seda suurem on lapsepoolne usaldamatus
  • Kergem on ebameeldivast juhtumist rääkida sõbrale kui kohtunikule. Saa siis oma lapse sõbraks!

Räägi lapsele täiskasvanute saladustest

Jutustades lapsele oma lapsepõlvest, kujutavad ema ja isa end sageli ideaalsete lastena, kes hoolega õppisid, aitasid vanemaid ega rääkinud kunagi inetuid sõnu. Lapsed saavad aga väga hästi aru, et vanemad kavaldavad. Rääkige parem oma lapsepõlve läbielamistest, jutustage, milliste tempudega hakkama saite, eksimustest ja lüüasaamistest. Igale inimesele on tähtis teada, et mitte tema üksinda pole sattunud raskesse olukorda või tundnud kahetsust oma tegude pärast.

Arglik küsimus: „Ema, kas sul on ka seda juhtunud, et..." on kui võlusild, mis ühendab täiskasvanute ja laste maailma, aidates lapsel kasutada vanemate kogemusi.

Kui aga su 5-10-aastane järglane ilmutab lapse kohta liigset kinnisust, tuleks sellele tähelepanu pöörata ning selgusele jõuda, millest selline käitumine tingitud on. Peab ilmutama järjekindlust ning uurima lapse käest põhjusi, kuid mitte mingil tingimusel ei tohi temaga riielda ega teda häbistada. Sellise salatsemise taga võib olla vanemate laste hirmutamine, seksuaalsusega seotud probleemid või lapse ülitundlikkus. Võimalik, et vaja läheb psühholoogi konsultatsiooni.

Koolieelikud ning nooremate klasside lapsed õpivad lisaks saladuste jagamisele ka võõraid saladusi hoidma. Siin tulevad appi muinasjutud, kus on peaaegu igas loos tegemist mingi saladusega ja selle hoidmisega. Väljamõeldud tegelaste näitel on lastel lihtsam lahendada küsimusi: „Kellele tasub oma saladust usaldada?", „Kuidas hoida võõrast saladust?", „Mida teha, kui sõber rääkis kogu maailmale sellest, mida sina palusid salajas hoida?"

Meie, täiskasvanud, oleme targemad ja kogenumad kui meie lapsed, teame rohkem ja oskame rohkem. Ometi on iga inimese hing, isegi väga väikese lapse oma, suur müsteerium, mida ei suuda mitte keegi lõpuni tundma õppida.

Ole tähelepanelik oma lapse vastu, kui...

  • oled mehest lahku läinud. Last piinab pahatihti süütunne. Ta arvab, et tema halb käitumine võis saada lahkumineku põhjuseks. Laps võib ka ema peale tige olla, kuna too ei suutnud isa kinni hoida, tema aga igatseb isa järele.

  • perre on sündinud veel üks laps. Vanem laps võib hakata armukadedust tundma. Tal tekib hirm, et väikest hakatakse rohkem armastama kui teda.

  • üks pereliikmetest on raskesti haige või surnud. Laps võib mõelda: „Vanaema suri sellepärast, et kunagi vihasena ma seda soovisin," ning nüüd süüdistab ta ennast vanaema surmas. Seleta lapsele üksikasjalikult, kuidas toimub matus. Vastasel juhul võib laps närvivapustuse saada.

Et laps ei tõmbuks endasse, siis kõikidel nendel juhtudel räägi toimuva üksikasjadest, ära varja oma tundeid ja vasta kõikidele lapse küsimustele.