Ja veel üks põhjus, mida vanemad endale tihti ei teadvustagi - nad hellitavad oma lapsi asjadega, sest see tekitab neis endis hea tunde, nad tunnevad end kõikvõimsate heategijatena, vahendab webmd.com.

Kui laps saab ilma pingutusteta kõik, mida ta tahab, pole õnnelikud ei laps ega vanemad.

Möödas on need ajad, mil laps rääkis siis, kui kana pissis. Aga ega praegune vastupidine olukord sugugi parem pole. Dr. Bromfield, kes on kaks aastakümmet perenõustajana töötanud, ütleb, et tänapäeva vanemad ei käsuta oma lapsi, pigem paluvad neil asju teha. Ka nõudmistest on saanud küsimused. „Pane see mänguasi ära ja läheme poodi!" asemel küsivad nad: „Kallike, paneksid selle mänguasja nüüd ilusasti ära ja kas me läheksime siis koos poodi?" Ja kui laps ei kavatsegi ennast liigutada, siis lubab vanem, et juhul, kui laps kaasa läheb, saab ta poest kingituse. Laps on saanud ise olukorda dikteerida ja veel auhinna pealekauba.

See on tüüpiline näide vanemast, kes on andnud lapsele otsustamisõiguse (laps otsustab ise, kas ta paneb selle mänguasja ära ja kas ta läheb vanemaga poodi). Väikese lapse jaoks on seda liiga palju. Kui laps on saanud olukorra üle täieliku kontrolli, siis pole tegelikult kellelgi olukorra üle kontrolli. Mõlemad, nii laps kui vanem, tunnevad end tegelikult ebakindlalt.

Isekas ja nõudlik laps ei ole enamasti populaarne ka teiste laste hulgas. See, et ta on kodus harjunud, et kõik tema nõudmised täidetakse, annab talle koolis ja sõprade hulgas tugeva vastulöögi ja temast võib saada tõrjutu.

Lapsele tuleb anda siiski võimalus olla laps ja laps vajab vanemaid endale toeks. Lapsele on kasvamise perioodil vaja raame ja piire ja kui tal neid ei ole, siis hakkab ta neid otsima. Ta läheb oma käitumisega nii kaugele, kuni ta need leiab.
Nõudlik ja destruktiivne käitumine võib olla hoopis soov armastava toetuse ja kindlate raamide järele, sest laps ei ole oma isekuse üle sisemuses sugugi õnnelik.

Emad ja isad, kes seavad lapsele vanusele vastavad piirid, saavad tagasi usu endasse ja ka austuse oma lapse poolt.

Kuidas teie peres lood on? Kas pereasju otsustavad lapsed või siiski vanemad?