Need on lastekasvatuse müüdid, mille järgimine sinu ja lapse suhet rikuvad
Perekeskuse Sina ja Mina e-nõustajad selgitavad levinumaid väikelaste kasvatamisega seotud müüte.
Müüt: kaheaastane näitab käitumisega oma kanget (jonnakat, järeleandmatut) iseloomu
Väikelapse MINA kujunemine saab erilise hoo 2-4 eluaasta paiku. Lapse suutlikkus teadvustada, et ta on keegi oma keha ja tahtega, väljendub sõnade „mina", „mina ise", „mina tahan" kaudu, kus aga võimalus tekib. Laps tahab kogeda ja katsetada, proovida lubatava ja mittelubatava piire, tunnetada oma mõjukust (mina otsustan!). Seda aega lapse arengus kutsutakse ka „trotsi- ehk jonniperioodiks", kuna laps on avastanud, et vanemate ettepanekutele/nõudmistele saab vastata „ei!". Teisalt kogeb väikelaps sageli võimetust ja frustratsiooni, mis on samuti tingitud arengulisest eripärast: lapse võime oma tunnetega toime tulla on veel vähene, ta tahab impulsiivselt paljusid asju, kuid ei suuda oma tahet veel kuigipalju edasi lükata. Vanematele võib taoline käitumine paista kange iseloomu näitamisena (enne oli laps ju kukupai!), tegelikult omandab laps kogemusi oma tahte kasutamise ja teiste/maailma mõjutamise kohta.
Õnne Aas-Udam
Müüt: kui väikelaps hammustab (näpistab, lööb), siis tuleb sama vastu teha, et ta aru saaks
Väikelaps ei oska öelda, et ta tunneb ennast halvasti või et tal on midagi olulist puudu - ta annab sellest teada oma käitumisega. Vanemad nimetavad tihti agressiivseks neid lapse käitumisi, mis sisuliselt on siiski lapse halva enesetunde ilmingud ja laps vajab neis olukordades abi, sest ise ta nendega veel toime ei tule. Väikelapse teise lapse tunnete sisse elamise võime on veel vähene, reeglina ei tee ta meelega haiget.
Reageerida on loomulikult vaja, sest lapsele tuleb anda järjekindlaid ja selgeid märke selle kohta, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Reageerida tuleb iga kord ja kohe pärast ebasoovitavat käitumist. Kõnelda võib oma tegelikke tundeid välja näidates: "Kui sa mind hammustad, saan haiget!" või "Mulle ei meeldi, et sa mind hammustad - see on valus!" Nii väikestele lastele peaksid vanemad näitama piire nii kehaliselt kui ka sõnaliselt, st keelavaid sõnu võiks saata sõnu toetav miimika, käest kinni võtmine (kindlalt, kuid õrnalt - haiget ei tohi teha). Vastu hammustamisest saab laps kogemuse, et kellel on rohkem jõudu, seda kardetakse ja see saab oma tahtmise. Seega last vastu hammustada ei tohi.
Võib ka proovida kaardistada, millal, mis põhjusel, mis meeleolus laps hammustab, mis hammustamisele eelneb ja mis järgneb jne. See võib neid olukordi ära hoida ning lapse vajadusi paremini jälgida.
Turvaline ja lapse head arengut toetav viis on aidata lapsel tundeid maandada selle kaudu, et tema tundeid mõistetakse, püüdes neid talle tagasi peegeldada. "Sulle ei meeldinud, et... ", "Sa said pahaseks, sest..." jms. Sarnaste peegelduste kaudu saab laps aru, et tunded tema sees on normaalsed, pikapeale tekib seos tunnete ja vanaduste vahel. Kui laps hakkab oma tunnetest paremini aru saama ning neid sõnades väljendama, õpib laps oma tundeid, sh agressiivsust väljendama sotsiaalselt aktsepteeritud viisidel.
Auli Kõnnussaar, Meelike Saarna
Müüt: lapse hirmu saab peletada ratsionaalsete põhjendustega
Väikelastel võib olla nii alateadlikke hirme kui ka juba sõnastatud ja väljaöeldud muresid. Väljaöeldud hirm võib olla ka mõne sügavama ja peidetud ängi väljendus. Väikelapse hirmud on tihti müstilised, näiteks tondid, kollid jms. Üks kõige sügavamaid ja tihti peidetud änge on hirm üksijäetuse ees. Ka uinumist võib väikelaps tajuda eraldumisena ja üksijäämisena.
Laste hirmude peletamine täiskasvanulike ratsionaalsete seletustega on lapse tunde ignoreerimine. Laps jääb oma ähvardava tundega üksi ja õpib seeläbi, et maailm on karm koht ja siin tuleb ise hakkama saada. Lapse empaatiavõime, et mõista ümbritsevate inimeste tundeid, ei saa niiviisi arenemiseks piisavalt soodsat pinnast.
Ennetav viis lapse ängiga tegelemiseks võiks olla igapäevane lapsevanema poolt toetatud mäng. Lapse jaoks on tegelikkuse kõrval alati olemas ka müstiline mängumaailm, kus miski ei sure ega hävine või vastupidi, kus kõige väiksem ja abitum omab võluväge, et kurjade jõududega toime tulla. Keerulisi situatsioone mängivad lapsed mängus ikka uuesti ja uuesti läbi. Selliste kordamiste kaudu suureneb lapse turvatunne võimalike elus ettetulevate olukordade suhtes. Muinasjuttude lugemine, rääkimine ja eriti nende kuulamise korduvus vähendavad laste hirme. Lapsel tekib seeläbi võimalus olla kontaktis oma hirmudega ja saada lohutav teadmine, et lugu lõpeb hästi.
Väikelapse ängi aitavad vähendada erinevad n-ö siirdeobjektid nagu kaisukas, uinumiseks kasutatav marlimähe või ka valgusviirg praokil ukse vahelt. Laps paneb siirdeobjekti erinevaid tundeid ja see toimib lohutajana ja turvalisuse hoidjana. Lapse turvatunde loomisel ja hirmude vähendamisel on väga oluline koht ka teda ümbritsevate täiskasvanute käitumise ettearvatavusel ja olukordade korduvusel ning rutiinil.
Lapse hirme tuleb aktsepteerida ja last tuleb kuulata, tema mõtteid ning tundeid peegeldada. Nii tekib selgus, mis täpselt hirmutav on ja koos saab siis midagi ette võtta.
Tiina Teska
Müüt: aktiivne kuulamine ja minasõnumid ei aita lapsest aru saada
Minasõnumid ja aktiivne kuulamine ei ole pelgalt tehnika. Selleks et suhe muutuks avatumaks, usalduslikumaks ning kaoks võitluslikkus, on vaja lisaks konkreetsetele oskustele (tehnikatele) ka teatud hoiakuid ja väärtusi. Kui hoiak ei muutu, siis ei ole ka tehnikast kasu. Pisut rohkem võib olla kasu sellest, kui hoiak muutub, kuid tehnika ei ole päris käpas. Paljud perekoolis käivad vanemad ütlevad, et nad ei teegi veel justkui midagi teisiti, kuid lapsed on kuidagi rahulikumad ja rõõmsamad.
Kui on vaja lahendada olulisi probleeme, siis on kõige rohkem kasu sellest, kui kasutada minasõnumi või aktiivse kuulamise tehnikat koos nende eelduseks olevate hoiakutega - aktsepteerimine, siirus ja empaatilisus. Näiteks aktiivse kuulamise puhul on vaja end hetkeks asetada lapse kingadesse ja kogeda, mida laps hetkel tõesti tunneb ning püüda mõista lapse tegelikku kogemust. Kui me usume, et meie kõigi vajadused ja kogemused ongi erinevad ja me saame olla teineteisele toeks ning me ei pea muutuma sarnasteks, siis hakkavad ka tehnikad paremini „tööle". Seetõttu ongi Gordoni perekool kaheksa nädalat pikk ja eeldab palju iseseisvat tööd ka kodus, et koos tehnikatega tekiks ka abistav hoiak, mille abil suhted muutuvad lähedasemaks ja soojemaks.
Auli Kõnnussaar
Müüt: kui laps jääb nuttes magama, ja tema juurde mitte minna, siis ta lõpuks saab aru, et nutmine ei aita ja hakkab rahulikult üksinda uinuma
N-ö unekooli puhul soovitatakse sageli lasta lapsel nutta, kuni ta sellega ära harjub ja iseseisvalt magama jääb. Uurijad on aga leidnud, et beebile on üksinda ja nuttes magama jääda väga hirmutav, see tekitab liigset ärevust ja on lapse arengut silmas pidades negatiivse mõjuga. Soovitatav on mitte lasta lapsel enne magama jäämist üksi nutta ja olla tema juures, et lapsel kujuneks magama jäämisest kui protsessist positiivne kogemus. Samas tuleb harjutada last magama nii, et ta suudaks üksi uinuda. Last võib enne und rahustada olenevalt vanusest kas kussutades, paitades, talle lauldes või unejuttu lugedes, kuni ta rahulikuks jääb. Oluline on laps voodisse panna siis, kui ta veel ärkvel on, et ta näeks viimase asjana enne uinumist oma voodit, mitte ema(isa). Kui laps keset ööd üles ärkab, näeb ta, et on endiselt oma voodis, kus magama jäi ja on üsna tõenäoline, et ta magab pärast seda rahulikult edasi.
Kadri Järv-Mändoja
Esimesed lastekasvatusteemalised müüdid, mida selgitasime, on välja toodud SIIN
Tule küsi psühholoogilt nõu või loe rohkem nõuandeid lapsevanematele: www.sinamina.ee/e-noustamine
