Lapse välimust peab kiitma. Kui ema või isa ütleb lapsele, et küll sa, kullake, oled armas, küll sul on ilusad silmad või et sa oled selle särgiga väga stiilne, siis laps tõlgendab seda nii: olen vanemate arvates jumalikult kena ja armastatud ja tunnustatud ja lausa vapustav.
Kiitmine ei lisa lapsele n-ö välimuspingeid, vaid vastupidi. Ka väike inimene on füüsiline olend ja seega peab tema välisele olemusele pöörama positiivset tähelepanu.
Lapsevanematele on välimuse kiitmine olnud üldiselt raske. Meile on õpetatud, et kui last kiita, võib teda nimetada tubliks ja töökaks, aga mitte ilusaks. Välimuse kommenteerimise kohta on arvatud, et nii suhtutakse lapsesse kui asja. See on loll jutt, ütlen mina.
Kui laps on vanaema sünnipäevale minekuks pannud selga uue piduliku särgi ja särab uhkustundest, siis peaks vanemad talle kinnitama, et küll sa näed hea välja. Ühelegi inimesele ei tee halba see, kui teda kiidetakse.
Peab siiski hindama ka olukorda. Kümneaastast poega ei tohiks kutsuda kallikeseks siis, kui ukseavas seisab kolm tema sõpra. Siis oleks arukam küsida, kas mahla soovite.
Sõnadest tähtsam on pilk. Laps peab nägema oma vanemate pilgust, et nad on täiesti võlutud, lausa õnneuimas sellest, et nad on just tema oma lapseks saanud
2. Tule kaissu! (Kallistame!)
Last peab puudutama, kallistama, kätega kiigutama ja kaissu võtma. Laps vajab ka hella riputamist ja sikutamist igas vanuses, kuigi ei oska seda paluda.
Ma töötasin aastaid tagasi psühhiaatriaosakonnas. Seal oli patsientideks palju isata kasvanud lapsi ja personali hulgas oli mitu toredta meest. Kui nad hakkasid poistega maadlema ja tola mängima, olid need rõõmust lõhkemas.
Minu poeg oli väiksena täielik memmekas. Murdeeas tegi ta äkki selgeks, et ema ei embaks ega kallistaks teda. Aga selle asemel nõustus ta minuga mängult poksima. Nii me siis poksisime, kuni ta kasvas nii suureks, et teda sai jälle kallistada
3. Mis sa täna lasteaias tegid? (Kuidas koolis läks?)
Lapselt peab küsima, kuidas päev läks, kuigi ta vastab iga jumala kord: „Hästi."
Vanemad peavad siis visalt juttu jätkama, küsima rohkem ja veel rohkem. Kui laps ütleb lasteaiapäeva kohta vaid seda, et „me mängisime", võite küsida, kas te mängisite sedasama mereröövlimängu, mis sulle eelmisel nädalal tohutult meeldis.
Sõnad ei ole põhilised. Tähtis on, et vanemad näitaksid lapsele, et on temasse väga kiindunud. Siin tasub emal ja isal üksnes kuulata, mitte kasvatada ega loengut pidada.
Jutuajamine nõuab rahu. Hästi õnnestub see õhtusöögilauas või saunas.
4. Mida sa tahaksid teha järgmise puhkuse ajal?
Küsi lapse arvamust. Kui planeerid näiteks suusapuhkust, küsi, mida tema puhkuselt ootab.
Küsimine ei tähenda, et sa paned vastutuse ja otsustusõiguse lapsele. See tähendab kõigest seda, et sa hindad tema arvamust. Inimene peab väiksest peale tundma, et tema arvamus on oluline.
Kui laps vastab, et tahab minna Florida Disney Worldi, siis võite selgitada, et väga tore mõte, aga selleks vist ei jätku raha. Avaneb suurepärane võimalus õpetada läbi rääkimist ja kompromisside tegemist.
Lapse arvamust peaks küsima ka sellepärast, et vastus üllatab täiskasvanuid alati. Eredaim suvemälestus ei olegi äkki Legoland, vaid päev, kui ta sai koos emaga suvekodus kalapoja purki panna.
Kui mu tütar oli kolmeaastane, sai ta laevareisilt mälestuseks plastmassist kotikese, kus sees olid kummikommid. Minu meelest oli see kott täiesti mõttetu, aga tema meelest vaimustav, parim asi kogu reisil.
Küsitluste tulemused laste mõtete ja soovide kohta on aastast aastasse ühtemoodi kurvad. Vastustes kordub pidevalt sama soov: kui saaks vanematega rohkem koos aega veeta!
Hea lugeja, mida sina Jari Sinkkoneni soovitustest arvad?
