Poisi kujunemisel on määravaks isa suhtumine ja ema eeskuju
Meie probleemid meestena on pärit paljuski meie lapsepõlvest. Ka mina olen olnud poiss ja tean, et just meestel on tihtilugu suureks sirgudes raskem elus hakkama saada. Seda kinnitab ka kurvastav statistika, mille järgi on nii meeste keskmine surevus, kuritegevuse ja töötuse määr kui ka enesetappude arv naistega võrreldes oluliselt suurem.
Tihti eeldame, et poisid on nagu väikesed mehed, neid peetakse tugevateks, et mitte öelda purunematuteks.
Tegelikult on poisid ja mehed sügaval sisimas vägagi õrnad ja haavatavad, aga selle õrnuseni jõudmine võib olla üsna pikk ja raske teekond, sest elu jooksul saadud kogemused õpetavad meid haiget saamise vältimiseks hella sisemaailma varjama.
Poisid vajavad oma tundeelu tahkude väljaarendamiseks vanemate usaldust, aktsepteerimist, hindamist ning heakskiitu. Poiste ja meeste vajaduste paremaks mõistmiseks soovitan lugeda John Gray raamatut „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt".
Perekonniti erinevad poiste kasvatusmudelid üsna palju. Mõnikord ei olegi mingit ideaali, poisid „lihtsalt kasvavad" - tihti juhtub seda peredes, kus isa eeskuju ei ole.
Enamjaolt on poisi kujunemisel aga määravad isa eeskuju ning ema suhtumine poega.
Ema-isa mõjutab muidugi ka ühiskondlik hoiak meeste suhtes, kord on eelistatumad rohkem nn pehmemad ehk tundelisemad, kord jälle karmimad mehetüübid. Selliseid eelistuste vaheldumisi võib võrrelda kellapendli liikumisega, peamiselt liigutakse kahjuks ühest äärmusest teise, st pendlil ei lasta oma tasakaalupunktis olla.
Et poistest tasakaalukad mehed kujuneksid, on vanematel kaks ülesannet: poisi kasvatamine kuni täiskasvanuks saamiseni ning seejärel tema iseseisvaks saamise tunnustamine, vabaks laskmine, mis võimaldab noormehel psüühiliselt uuesti sündida.
Erinevalt esimesest, peamiselt isa ülesandest (eeskuju) on teisele, eelkõige ema kohustusele (vabaks laskmine) tänapäeval teenimatult vähe tähelepanu pööratud. Paljudel loodusrahvastel tähistas poisi meheikka jõudmist initsiatsiooniprotsess, mille läbitegemine võrdus mehe küpsustunnistuse saamisega ja mille käigus poiss „sündis ümber" meheks. Tänapäeval asendab sellist küpsuseksamit osaliselt sõjaväes käimine või ka leer, aga nendes puudub initsiatsiooniprotsessile omane poisist mehe kujundamise mõtestatus.
Kasvatusmudeli valikul tuleks esmalt endale teadvustada, milliseks meheks me tahame poega kasvatada.
Vanemad võiksid üheskoos arutades kirja panna, millisena nad oma poega suureks saades sooviksid näha. Seejärel saaks kirja panna, mida selle saavutamiseks ette võtta.
Sellise soovnimekirja tegemisel pole oluline seada esikohale mitte vanemate, vaid lapse huvid. Kui lähtutakse vanemate huvidest, näiteks soovitakse, et pojast saaks vanemate ambitsioonide või täitumata unistuste tõttu arst, aga pojal on annet hoopis kunsti alal, siis ei ole vanemate vastavad jõupingutused kooskõlas poja huvidega.
Vanemate üks olulisemaid panuseid poisi tubliks ja edukaks meheks kasvatamisel on tema sotsiaalse võimekuse (suhtlemisoskus, tunnete väljendamise oskus, empaatiavõime jne) ja loovuse arendamine. Tihti kiputakse nende tähtsust alahindama või siis ei osata seda õpetada, sest ka vanematel ei ole oma lapsepõlvest selle oskuse õppimise kogemust. Põhiline isa ülesanne on olla pojale heaks eeskujuks.
Poisi jaoks on isa eeskuju kõige olulisem vanuses 7 kuni 14. Sel ajal loovad poisid endale ideaalse isa ja mehe kuvandi, millest hakkavad täiskasvanuks saades lähtuma.
Isad arendavad poegade sotsiaalset võimekust oma igapäevase eeskujuga. Pojad jälgivad teraselt, kuidas isa teistesse inimestesse (esialgu eelkõige emasse) ja laiemalt kogu maailma suhtub. Kui see suhtumine on avatud, heatahtlik ja optimistlik, siis selliseks hakkavad kujunema ka poisid.
Poiste loovuse arendamisel üheks lõbusamaks ja samas tõhusamaks viisiks on lastega fantaasiamängude mängimine. Kui isal on hea kontakt väikese poisiga enda sees, pole talle mingi probleem muutuda mänguhoos hetkega arast jänesest kartmatuks mammutiks, arutada loodusvaimudega suhtlemise saladusi või puhuda pojaga võidu taevalaotust pilvituks.
Poja tubliks meheks kasvamisel on väga oluline, et ema ja isa vahel oleksid head suhted, et emale poleks kõige tähtsam mitte poeg, vaid isa ning et ema oleks valmis poja täiskasvanuks saamist tunnistama.
Kui armastus laste vastu on tugevam kui armastus mehe vastu, kui lapsed asuvad ema väärtushinnangute süsteemis esimesel kohal, siis surutakse mees ja tihti ka ema ise tagaplaanile.
Anatoli Nekrassov toob raamatus „Emaarmastus" välja kolm võimalikku põhjust, miks osal emadel on suhe lapsega mehesuhtest olulisem. Esimese ja kõige olulisema põhjusena viitab ta sellele, et naisel endal on elumõte ebaselge. Naise jaoks ei peaks esmaseks eesmärgiks olema mitte laste sünnitamine, mitte emadus, vaid enda parimate naiselike omaduste avamine ja seeläbi oma mehega Armastuse Ruumi loomine! Teise põhjusena nimetab Nekrassov naise päritoluperes esinenud samasuguseid probleeme. Viimaseks põhjuseks peab ta kaasaegse ühiskonna moraalseid hoiakuid ja tavasid, mis sunnivad asetama lapsi esimesele kohale elus. Kui ema suudab seada lapse asemel taas esikohale mehe, on üllatav jälgida, milliseid positiivseid muudatusi see mitte ainult pojale, vaid ka naisele-mehele kaasa toob.
Paljudel emadel on raske tunnistada poja täiskasvanud meheks saamist. On väga oluline, et emad mõistaksid „lahtilaskmise" olulisust. Mehest ei saa sirguda iseseisev inimene, kui ema suhtub temasse jätkuvalt nagu pisipoega. Pojale on oluline, et emad suhtuksid poega nagu mehesse, tugevdades ja rõhutades temas mehelikke omadusi.
Artikkel on refereeritud ajakirjast Meie Pere.
Vaata ka: www.ardoingar.com
