Eile joogatunnis meditatsiooni tehes, taipasin kolme olulist aspekti:

1. Kujuta ette, et kõnnid Hispaania tänavatel sooja päikese all. Vaatad vasakule ning märkad küpsete sidrunitega puud. Sa võtad ühe sidruni endale peopessa. Nuusutad seda. Tunned värsket, päikest täis, küpse sidruni lõhna. Nüüd kujuta ette, et sa hammustad seda…
Märka, kuidas sul tekib rohkem sülge. Meie meel on uskumatult imeline vahend. Ajul pole vahet, kas elad seda olukorda läbi või kujutad elavalt ette. Sedasi me oma reaalsust loomegi.

Eilses meditatsioonis oli üks visualiseerimise osa selline, et sa kujutasid ette, kuidas koos sissehingamisega, hingad sa sisse ka mõnda kvaliteeti, mida hetkel vajad. Näiteks armastust, hellust, jõudu, rahu. Vahet pole, kas sa kasutasid selleks sõna kordamist ehk mantrat, mõnda sümbolit (tiiger=jõud) või lihtsalt kogesid tunde kvaliteeti (tundsid).

Mida taaskogesin oli, et tuleb õppida oma meelega (mõtted, tunded) koostööd tegema ja sul on kõik olemas. Igal ajal.

2. Teine osa meditatsioonist oli kujutada enda ees istumas inimest, kes praegu sinu arvates midagi vajab. Näiteks mõteteselgust, tunnustust, kaastunnet vm.

Foto: Shutterstock

Õppisin, et meil on komme anda inimestele seda, mida tahame neile anda, mitte seda, mida nad vajavad. Ja seal on üks huvitav konks. Nimelt, me tihti tahame anda, sest tahame ise kuidagi paremale positsioonile tõusta. Näiteks olla teisest inimesest parem või teiste kõrval parem inimene, a la “vaadake nüüd mind, kui hea inimene ma olen”. Sügaval, alateadvuses me ei pruugi tahta anda seda, mida teine vajab, sest siis võib see teine inimene kuidagi toredamaks muutuda ja meiega nn samale pulgale tulla.
Näiteks, kui olen aastaid kedagi oma halvas elus süüdistanud, siis tema järsk "armastavaks, normaalseks" inimeseks muutumine, muudaks tervet mängu. Ma tean, et paljud teist tahavad siin punktis mulle kohe vastu vaielda. Kirjutasin kunagi artikli sel teemal, et me ei peaks saatma armastust, sest kõik ei pruugi seda tahtagi. Võid täiega vastu vaielda, aga tee sellele mõttele natuke ruumi või sa võid üllatuda.

Oluline on panna tähele taotlust, miks midagi teeme. Miks teeme head? Kas teeme seda enda või ikkagi teise inimese pärast?
On suur suur vahe, kas tunneme inimese vastu head tunnet sellepärast, et tahame olla paremad inimesed või tõesti sellepärast, et ta tol hetkel seda ka vajab. Näiteks: tunnen kaasa, aga tegelikult teine inimene vajab jõudu. Usun, et see on üks peamisi tülide ja ebakõlade allikaid suhtes. Üks tunneb, et ma ju tahan head ja koguaeg pakun seda (mida mina arvan, et sa tahad). Teine aga tunneb, et teda ei kuulata ja pakutakse midagi, mida ta ei vaja. See omakorda solvab esimest. Kahe ohvriga nõiaring.

3. Kolmas osa meditatsioonist oli hingata sisse kvaliteeti, mida sina vajasid ja välja kvaliteeti, mida teine inimene vajas. Olulise märkusega, et sissehingamine koos omadusega, mida vajasid, tuli enda kujutlusvõime tulemusena, mitte, et ootasid seda teiselt inimeselt, kes su vastas istus.

Foto: Shutterstock

Mida õppisin antud osast oli see, et kui ma täidan end ise, siis oli palju lihtsam välja anda ehk kiirata ükskõik, millist omadust.

Kõik taandub punktile üks. Kui ma ise olen sõna otseses mõttes iseennast täis, siis ajan üle ääre ja teised, kes midagi vajavad, saavad osa, kui nad seda tahavad.

Keegi ühes kommentaaris mainis, et vajame teisi inimesi, et üksi ei pea kõigega hakkama saama. Nõustun lõpuni välja. Oleme ju ikkagi seltskondlikud loomad ehk inimesed ja tahame, vajame ühendust, puudutusi. Seda ei saa kunagi eitada. Aga me ei peaks otsima enda täitmist väljastpoolt ennast. Siis on teiste panus mõnus ekstra ning suhted ei ole vajadus-, vaid armastus(olemise)põhised.

Miks me inimesed rohkem ei mediteeri?

Allikas: Hingest rahul