See on kõik tähtedes kirjas, seega pole üldse vaja muretseda

Pille oli täpselt nii õbluke ja väike, et polnud mingit hirmu, et ta tahaks meid kolmepäevasele ellujäämismatkale viia. Võib-olla just seetõttu kaotas isa valvsuse.

Nii algab katkend ülipopulaarsest kirjastuse Tänapäev poolt välja antud raamatust Kuidas mu isa endale uue naise sai, kus varateismeline Kaisa räägib oma isa naiseotsingutest.

Vastupidiselt isale ei kartnud Pille sugugi, et meist kolmest ei võiks asja saada.

„See on kõik tähtedes kirjas, seega pole üldse vaja muretseda,” teatas Pille enam-vähem esimese asjana, kui me kohtusime.

„Mis on kirjas?“

Pille tegi käega suure ringi. „Kõik. Meie elud ja saatused, inimesed, kellega me kohtume, ja nii edasi.” Ta tõmbas oma sinisest käekotist mapi ja otsis sealt paar lehte välja. „Ma tegin teile kummalegi sünnihoroskoobi. Siin on kõik kirjas.“

„Mis on kirjas?” küsis isa.

„Sinu isikuomadused ja tulevik,” seletas Pille. „Muuseas, ära muretse, me sobime ideaalselt. Sõnn

sobib Vähiga eriti hästi, lisaks oled sina sünniaasta poolest tulimadu ja mina maa-aasta kits.“

„Ma ei teadnud, et sa seda kõike nii tõsiselt võtad,” sõnas isa.

Ma nägin, et teda tegi see horoskoobi asi veidi murelikuks.

Polnud ka imestada, mu isa vihkas horoskoope. Aga kuidas see kõik juhtunud oli, seda kujutasin ma väga hästi ette. Ilmselt ütles Pille millalgi isale, et ta huvitub horoskoopidest, ning isa ütles selle peale kindlasti lihtsalt „ahah”. See oli tema puhul nii tavaline. Kui ma ütlesin, et mul on kooli vahetusjalatsid katki ja kohe uusi vaja, ütles isa ka ainult „ahah” ja sellega kõik lõppes. Enne ei juhtunud midagi, kuni ma ei olnud talle koju näha toonud, kui katki need ikka olid. Alles siis läksime poodi ja ma sain endale uued jalavarjud.

Selgus, et lisaks horoskoopidele oli Pille meile kummalegi toonud kingiks kaks värvilist kivi. Mina sain endale punast värvi kivi, mida kutsuti jaspiseks, ja isa mustjassinaka ahhaadi.

Olin oma kivi üle väga rõõmus. Ma juba teadsin, et panen selle voodi kõrvale öökapile, siis on see mul pidevalt silma all ja seega kindlasti ka mõjub piisavalt.

Isa seevastu vaatas oma kivi, nagu oleks see tükk asfalti või midagi sama igavat.

Peagi selgus, et lisaks horoskoopidele tundis Pille elavat huvi meditatsiooni ja uuestisünni vastu. Ta uskus nimelt, et inimesed sündisid meie planeedile eesmärgiga õppida. Ja seda üldse mitte selles mõttes, et alguses käisid nad lasteaias, siis koolis ja pärast ülikoolis, vaid et inimene pidi omandama siin elus mingi õppetunni ja siis jälle edasi liikuma. Ja kui ta sellega hakkama ei saanud, pidi ta järgmisel korral sündima täpselt sama eesmärki omandama.

Seda oli natuke huvitav ja ka hirmutav mõelda. Juurdlesin, milline pidi minu eesmärk või õppetund olema? Või isa oma?

„Kas sa tulnukaid ka usud?“

Ma teadsin, et isa esitas selle küsimuse praegu selleks, et näha, kuidas Pille reageerib. Mul oli korraks tunne, nagu oleksin aimanud, mis võis isa õppetund olla. Aga sellest rääkisime isaga tegelikult veidi hiljem.

„Muidugi usun!” ütles Pille isa küsimuse peale. „Ja ma mitte ainult ei usu, vaid olen nendega isegi kohtunud.“

Minu meelest oli järgnenu isale isegi veidi paras. Ta polnud ju küsinud tulnuka kohta niisama huvist, sest isa tulnukatesse ei usu, vaid pigem vaatamaks, kui pööraseid asju Pille uskuda võib. Nüüd pidi ta aga justkui karistuseks ära kuulama kaks pikka lugu sellest, kuidas Pille tulnukatega kohtunud oli ja pärast seda endal üleloomulikud võimed avastas.

Minu meelest olid need lood küll väga huvitavad.

Ühel päeval, kui ma oma tuba koristasin, avastasin midagi voodi alt. Alguses arvasin, et see on pluus või mingi muu riideese, mis on sinna kukkunud. Aga kui eseme välja õngitsesin, siis avastasin endale üllatuseks, et tegu oli kõrtest ja riietest valmistatud nukuga. Üks oli kindel — isa käsi siin mängus olla ei saanud.

Lasin kiirkorras läbi pea kõik, kes olid võinud selle sinna panna. See ei tundunud kokku sobivat ühegi isa varasema pruudikandidaadi tegevusskeemiga. Seega sai panija olla ainult Pille.

„Millal sa viimati oma voodialust pühkisid?“ küsis isa, kui ma talle kummalist nukku näitasin.

Kehitasin õlgu. Ma ei mäletanud, millal ma seda viimati ise koristasin. Mulle tundus, et viimati koristas seda Hannele kartuses, et saan tolmuallergia ja seejärel raskekujulise astma.

Isa keerutas nukku kulmu kortsutades käes.

„See ei ole ju ometi voodoo-nukk?” küsisin kartlikult.

Isa raputas pead. „Nõelu pole näha. Ma arvan, et see on mingisugune ohutis.“

„Mis see ohutis tähendab?“

„Ohutis on midagi, mis peaks sind ohu eest kaitsma ja …“

Isa jäi poolelt sõnalt vait ja tuhises elutoast välja. Hetke pärast oli ta tagasi, käes pea samasugune nukk nagu minu oma, ainult selle vahega, et punase riide asemel oli kasutatud sinist.

„Pille …” pomises isa. „Kas see ei lõppegi kunagi ära?“

„See ei ole ju midagi halba,” ütlesin mina. „Ta tahab meid lihtsalt kaitsta.“

„Mille eest?“

Kehitasin õlgu. „Kurjade vaimude eest näiteks?“

„Mitut kurja vaimu sa siin näed?” küsis isa.

See oli hea küsimus. Kui aus olla, siis ei näinud ma praegu ühtegi kurja vaimu, aga see ei tähendanud loomulikult midagi. Isa oli ju see, kes korrutas vahel lauset, mis oli vist kõige tuntum lause „Väikese Printsi” raamatust: „Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” Seega võis meie majas olla päris mitu nähtamatut kurja vaimu.

„Äkki peaksime need tagasi panema?” küsisin isalt.

Isa raputas pead.

„Mis siis saab, kui ta näeb, et oleme need ära võtnud?“

„Ei, see kõik ei toimi,” ütles äkki isa otsustavalt. „Ütelgu need horoskoobid, mida nad tahavad, aga mina ei saa niimoodi elada, et pean iga oma sammu selle paganama horoskoobiga kooskõlastama.“

Taipasin, et Pillet ma rohkem ei kohta.

Nii ka oli.

Reeli Reinausi raamatu Kuidas mu isa endale uue naise sai esimene kolmandik kirjeldab isa jõupingutusi ja tütre abi otsingute alguses (kasutajakonto veebiportaalis, võõraga vestluse alustamine, üleskorjamislaused (väljend raamatust), sõbratsoon ja kohtingul esitatavad küsimused), millele järgnevad erinevate kohtingukaaslaste kirjeldused . Ja missugust tüüpi naistega üksikisa abikaasa otsingutel kokku puutus ja see on raamatu parim osa.

Allikas: Kuidas mu isa endale uue naise sai