SEISUKOHT | Emaks saades tulebki leppida sellega, et vanad sõbrad kaovad!

Mõned päevad tagasi avaldas Pere ja Kodu mõtlemapaneva pihtimuse kahe lapse ema kogemusest beebigruppides, milles pettunud naine hoiatas saatusekaaslaste seltskonna eest ja soovitas pigem iseendale ja perele pühenduda. Asjale on võimalik vaadata aga ka risti vastupidiselt ning tuua mitmeid veenvaid argumente, miks just teised emad on need, kes vanade sõbrade kadumisest tekkinud tühimikku täidavad.

Absoluutselt kõik emad teavad täpipealt, mida kujutab endast hirm, et sa ei lähe enam kellelegi korda. Nad teavad ka, mis tunne on pärastlõunal pidžaamas kulgeda, rinnaesine beebiokset täis, juuksed juba viiendat päeva rasvases krunnis ja salgukaupa välja langemas. Nad teavad, et on täiesti okei lugeda nädala suurimaks saavutuseks duši all käimist ning tunda end kurnatuna, üritades üht pisikest inimolevust elus hoida. Kuna ka kõige lihtsamad lapsed nutavad aeg-ajalt ning kõigil neil on oh-kui-palju vajadusi, siis see kõik ei jäta sulle kuigi palju aega telefoniga lobisemiseks või sõpradega kohvitamiseks. Ja isegi kui juhtub ime ja sul õnnestub välisuksest välja saada, mõjub enesehinnangule enam kui laastavalt istuda pargipingil kellegi kõrval, kes kannab kõrgeid kontsi ja on end välja maganud, samal ajal kui sul on seljas mehe vana dressipluus ja silmade all tumedad rõngad.

Emadus tundubki isoleeriv, mistõttu on mõistlik juba eos leppida sellega, et uude eluetappi liikumisega kaasneb seniolnuga hüvastijätt ja paramatu sõpradest eemaldumine. Tuleb andestada ja mõista, et ka nende elu tahab elamist ning võtta suund leidmaks ühisosa hoopis nendega, kellega sul seda reaalselt on. Sest olgem ausad — ajal, mil sina maadled järjekordse mustapesukorvi ja kriiskava titega, tahavad su sõbrad tööl, kohtingutel ja reisidel edasi käia. Ja kui sul õnnestubki laps mõne kuu möödudes korraks isa või hoidjaga jätta, tundub lapsest eemal viibimine sulle ebaloomulik. Ja isegi kõige parematel ja püüdlikumatel sõpradel läheb kuskilt taluvuse piir, kui palju on võimalik kuulata imetamisest, beebikakast ja gaasivaludest. Kui sul pole last olnud, siis sa ei tea, millest jutt käib. Punkt. Jutul lõpp.

Sinna pole midagi parata, et sa leinad oma endist mina isegi juhul, kui oled rahul sellega, milliseks sa oled muutunud. See ongi iga lõppeva eluetapi valu — et midagi uut saaks alata, tuleb varasemaid süsteeme lõhkuda, et tekiks võimalus muutusteks ja edasiminekuks. Ja sinu elus alanud uus ajajärk toob kaasa ka uusi sõpru, kuna emadus pakub lõputuid võimalusi leida naisi, kes sind sõnadetagi mõistavad. Sinu ümber on hulgaliselt emasid, kes tunnevad end täpselt sama üksiku, haisva ja higisena kui sina ja igatsevad üle kõige seltskonda. Tuleb ainult osata vaadata, sa tunned nad ära. Naerata neile mänguväljakul, poejärjekorras, tänaval või beebide võimlemistunnis — sellised sidemed võivad kesta terve elu, kuna need on inimesed, kellega võid häbenemata jagada kõige argisemaid muresid, vestelda isegi öösiti lapsi toites, kuna ka nemad on ebanormaalsel ajal üleval. Usalda uusi kontakte, ava oma silmad ja hing. See on normaalne ja vajalik. Ning küllap tulevad kunagi ka need vanad sõbrad tagasi — kui nad on lapsevanemaks saanud!

Allikas: Mother.ly