Sinna sattus ikka laevadega võõramaa mehi, kellega siis vanaema semmis ja mõne rosinasilmse lapsegi sai

„Olen kogu lapsepõlve saanud tunda vägivalda, hirmu, nälga ja külma. Meie maja lähedal oli park ja pargis maa-alune koobas. Ema pani meid sinna kinni – võttis ühekaupa ette ja peksis rihma või pesumasina voolikuga koopa ukse ees. Teised kaks last karjusid suurest hirmust keldris ja pelgasid oma järjekorda.

Mäletan seda kohutavat hirmu ja kui väga soovisin, et see oleks juba möödas. Olin siis umbes 4−5-aastane. Emal oli tavaks öelda, et peksab meid nii palju, kui „hinges jõudu”. Ja ta teine väljend oli „peksta nii palju, et valu südamesse läheks”.

„Minu Hiiumaa vanaema Ella ei olnud päris tavaline nunnutav vanaema. Hiiuvana, nagu ma teda kutsusin, oli iseteadlik, lõbus ja inspireeriv. Kui oleksin kunstnik või moelooja, oleks ta kindlasti minu muusa. Vanaema oli välimuselt nagu supermodell: sihvakas, pruunisilmne ja ilusate paksude lokkis juustega, suitsupits peenelt näppude vahel nagu Coco Chanelil. Muideks, väline sarnasus nende vahel on täitsa olemas! Vanaemal oli elu jooksul üsna palju austajaid. Sadama lähedal elades sattus sinna ikka laevadega võõramaa mehi, kellega siis vanaema semmis ja mõne rosinasilmse lapsegi sai.“

Loe edasi Eesti Naise peagi ilmuvast raamatust „Emad ja tütred“, kus tõestisündinud lugudena saad osa Eesti naiste lugudest, mis põimuvad läbi põlvkondade ega jäta külmaks kedagi. Telli raamat juba täna SIIT!

Rohkem lugusid vaata SIIT!