Soov leida enda kõrvale ideaalne inimene, kes meid kurja maailma ja iseenda käest päästaks, kasvab välja tegelikult meie lapsepõlvest, mil jäi puudu hoolitsusest ja armastusest. Printsi või printsessi on keeruline leida, kui teel sinuni peavad nad võitlema sinu sisemuses elava kolme lohega: äreva lohega, hukkamõistva lohega ja haavatud lohega. Viimase vallutamine osutub kõige keerukamaks.

Lapsepõlv ei mõjuta muidugi üksnes meie romantilisi suhteid, vaid ka arusaama iseendast. Kuidas me negatiivsete emotsioonidega toime tuleme ja kas oleme oma õiguse nimel armastada valmis võitlema või põgeneme iga ohumärgi peale tagasi oma turvalisse tornitippu peitu.

Armastus on meile eluliselt vajalik ning just vanemad õpetavad meid armastust ära tundma ja vastu võtma

Imikud, kes saavad süüa ja juua, aga jäetakse hoolitsuse ja tähelepanuta, võivad surra. See tõestab päris selgelt, kui olulist rolli mängivad inimesele hoolitsus ja armastus.

Inimesed ei vaja armastust mitte ainult imikuna, armastus aitab meie arengule kaasa ka lapse- ja noorukieas. Lapsena osaks saanud armastus ja hoolitsus kopeeruvad meie närvisüsteemi, moodustavad mustrid, mis vastutab meie edaspidise isikliku rahulolu ja sotsiaalsete oskuste eest.

Lähedusteooria kohaselt programmeeritakse meile lapsepõlves sisse kindlad normid, kuidas me armastust kogeme ja seda mõistame. See tähendab, et lapsele ei avalda mõju mitte ainult tema suhted oma vanematega, vaid ta õpib ka vanemate ja teiste pereliikmete omavaheliste suhete pealt. Need saavad talle eeskujuks terveks eluks. Edaspidi kasutame oma partneri ja iseendaga suheldes just lapsepõlves kopeeritud infot.

Foto: Shutterstock

Vähene hoolitsus ja ebakindlad suhted vanemate vahel jätavad jälje kogu eluks

Lapse alateadvus kopeerib armastusega seonduvad arusaamad juba varakult oma kõvakettale.

Kui laps kasvab üles terves perekonnas ja tunneb end tõeliselt armastatuna, kinnitub lapse alateadvuses usk, et inimeste vahel on olemas side ja intiimsus. Ta tahab ka ise mõlemat kogeda. Turvalises ja hoolivas keskkonnas kasvanud inimese alateadvus saab hakkama, kui ta eluteele satub mõni probleem või asjad ei lähe alati plaanitult. Alateadvus on programmeeritud nägema asju positiivselt ning inimene saab edaspidi stressirohkete olukordade ja suhetega hakkama.

Laps, kes kasvab üles, tundes ebastabiilset armastust — näiteks ema, kes on olemas ainult vahetevahel –, õpib tahtma armastust, aga samal ajal on ta harjunud pidevalt armastusest ilma jäämise pärast muretsema. Tulevikus on sellisel inimesel raske end teistele avada, sest pidevalt on hirm, et äkki ühel hetkel armastus kaob.

Kuidas mõjutavad lapsepõlvetraumad inimeste romantilisi suhteid?

Nartsissistliku ema tütar võtab armastust kui tehingut

Tütred, kes kasvavad üles nartsissistliku, kontrolliva ja manipuleeriva emaga, õpivad uskuma, et armastus tuleb välja teenida. Sellised naised leiavad, et armastuse tundmiseks tuleb end tõestada ja vääriti käitumine saab karistatud. Armastust nähtakse kui malemängu, kus igal käigul on oma tagajärg.

Kui naisele võrdus lapsepõlves emale (või isale) pettumuse valmistamine sellega, et neid pandi end tundma väikese ja väärtusetuna, siis harjutakse sellega paratamatult ära.

Täisikka jõudes pole naistel, kelle vanemad neid ei austanud, arusaama tervest suhtest. Oma kaaslasele meele järele olemine muutub olulisemaks enesearmastusest, mis on aga kõige aluseks. Tihti ei oska sellised naised suhtes esinevat vaimset või füüsilist vägivalda ohumärgina näha. Seda võetakse kui armastuse loomulikku osa ja usutakse, et oldakse väärkohtlemise väärilised.

Naised, kelle vanemad motiveerisid neid hoolimise või tähelepanu näitamisega, muutuvad kahtlustavaks ja ebausklikuks

Armastust ei tohiks kunagi kasutada karistusena. Emad, kes väidavad oma lastele, et armastavad neid vähem, kui nad sobilikult ei käitu, või paluvad neil midagi teha, lubades vastutasuks rohkem tähelepanu, lõhuvad jäädavalt oma laste vaimse tervise.

Tulevikus on sellises olukorras kasvanud lastel raske uskuda, et armastuse lihtsus peitub teise inimese õnnelikuks tegemises. Need inimesed kipuvad endast eemale lükkama siiraid suhteid ja inimesi, sest kardetakse et heades sõnades ja tegudes peituvad varjatud motiivid.

Kiuslikud ja rahulolematud vanemad kasvatavad manipuleerivaid lapsi

Emad (ja isad), kes oma lapsi häbistavad või kiusavad, kasvatavad üles inimesed, kes ei julge oma siiraid tundeid välja näidata, sest see teeb neid kiusule veelgi haavatavamaks. Lapsed harjuvad oma emotsioone alla suruma, vanemate ees omandatakse tihti identiteet, mis pole lapse sisemusega kooskõlas.

Õpitakse käituma vastavalt teise inimese ootustele, vastuolulised mõtted hoitakse oma teada ja tihti kujuneb välja sala-mina, millest lapsena vanematel ja tulevikus partneril aimugi pole. Selline käitumine mõjub rängalt oskusele kasutada emotsionaalset intelligentsi, mis aitab meil omi mõtteid emotsioonidest eraldada. Tulevikus võib asi viia suheteni, mis on täis teesklemist. Teeseldakse, et tuntakse tundeid, mis tegelikult ei eksisteeri, ja ei olda enda ega partneri vastu kunagiselt lõplikult ausad, sest terve elu on õpitud oma vanemate ees teesklemist.

Inimesed, kes tundsid lapsepõlves puudust ühtekuuluvast perekonnast, hakkavad paaniliselt armastust otsima

Inimene, kellel puudus lapsepõlves tunne, et ta sobitus oma perekonda, ei ole sisemist turvatunnet, mida ta hakkab otsima väljastpoolt. Laps, kes pole harjunud hoolitsuse ja tähelepanu saamisega, hakkab uskuma, et see ongi haruldane ja peab olema piisavalt õnne, et see ise kusagilt üles leida. Muidugi on neil keeruline mõista ka seda, et armastuse leidmiseks peab kõigepealt õppima armastama iseennast, sest vastasel juhul ei tundu kellegi tähelepanu kunagi piisav. Kahjuks otsivad sellised inimesed armastust inimestelt, kes kipuvad sarnanema nende oma vanematele — inimestelt, kelle armastuse jaoks tuleb lõpmatult pingutada.

Foto: Shutterstock

Armastuseta jäänud inimesed usuvad, et armastus teeb neid nõrgaks ja haavatavaks

Inimesed, kes pole saanud tunda armastuse hüvesid, elavad tihti uskumuses, et armastuse tundmine teeb neid nõrgaks. Reaalsuses teeb inimesi nõrgaks, vastupidi, hoopis üksildustunne. Kui mõnele mõjub lapsepõlves armastuse ja hoolimise puudumine nii, et nad hakkavad seda paaniliselt ja tihti ebatervislikult igalt poolt otsima, siis enamik meist kasvatavad enda ümber hoopis müürid, mis üksildustunde eest kaitseks.

Müüride ehitamine väljendub tihti ideaalsuse poole pürgimises. Seda nõutakse nii iseendalt kui ka oma potentsiaalsetelt kaaslastelt, kes ei osutu kunagi piisavalt heaks, et armastust pälvida. Tegelikusses jäljendame lapsepõlves kogetud olukorda, kus me ise polnud kunagi armastuse jaoks piisavad.

Lapsepõlvetraumad ainult kinnitavad uskumust, et armastus teeb alati haiget

Murtud südame eest ei ole võimalik hoiduda ka kõige hoolivamast ja tervemast perekonnast pärit inimestel. Ei ole võlukilpi, millega end südamevalu eest peita. Ometigi kinnitavad uuringud, et närvikanalid seovad vaimse valu füüsilise valuga, seega murtud süda on enam kui lihtsalt metafoor. See tähendab, et üleüldiselt tervema vaimse tervisega inimesed elavad südamevalu kergemalt läbi ja suudavad lahkumineku järel naasta kiiremini positiivse ellusuhtumise juurde. Vastupidiselt inimestele, kes on juba lapsepõlvest saadik harjunud haiget saama — kelle puhul iga südamevalu neid aina rohkem lõhub.

Millise koorma võib ema oma tütrele eluteele kaasa anda, vaata SIIT!

Allikad: Nature Reviews Neuroscience, Psyhology Today