Williamsi kolledžis korraldati katse 24 abielupaariga. Kaasad istusid ruumis seljaga teineteise poole ning proovisid ära arvata oma partneri kahemõtteliste lausete mõtet. Eksperdid kasutasid uuringus täiesti tavalisi ja igapäevaseid lauseid, et näha, kas abikaasad mõistavad oma partnerit paremini kui võhivõõraid. Selgus, et katsealused ülehindasid pidevalt oma võimet end teisele arusaadavaks teha. Näiteks naise lause mehele „siin läheb kuumaks“ oli mõeldud vihjena akna lahti tegemiseks, kuid mees tõlgendas seda hoopis ettepanekuga armumängudeks. Üllataval kombel oli eksimise protsent omade ja võõrastega identne.

Kommunikatsiooniprobleemid tekivad siis, kui rääkija eeldab, et tema vestluspartner omab täpselt samasugust infot ja taustsüsteemi nagu ta isegi, ega pea seetõttu vajalikuks teema tagamaid põhjalikumalt lahti seletada. Kui kohtume võõraga, jagame aga automaatselt rohkem infot ega eelda, et tal on need teadmised juba olemas. Samamoodi võib kuulaja arvata, et kommentaar või palve lähedaselt tuttavalt põhineb nende ühistel kogemustel — viga, mida kuulaja võõraga kunagi ei teeks. „Mõistmine, et „mida mina tean erineb sellest, mida tead sina“ on efektiivse suhtluse alus,“ võtab Williamsi ülikool psühholoogiaprofessor Kenneth Savitsky uuringu tulemused kokku. See teadmine on vajalik juhendite andmisel, õpetamisel ja ka väga tavalises ja igapäevases vestluses, kuid kipub ununema inimeste puhul, kellega koos on läbi käidud tulest, veest ja vasktorudest.

Samasugust fenomeni märkasid spetsialistid ka väga lähedaste sõprade käitumises. Katse viidi läbi ka Williamsi ülikooli õpilaste seas ning selgus, et õppurid hindasid oma sõnumite edastamise efektiivsust sõpradele samuti valesti, pidades end paremateks suhtlejateks, kui nad tegelikult on.

Allikas: ScienceDaily