Ämmaemand Ingrid Kaoküla: sünnitusosakondade sulgemine võtab paljudelt kodusünnituse võimaluse


Kodusünnituse ämmaemand Ingrid Kaoküla
Kodusünnituse ämmaemand Ingrid KaokülaFoto: Karin Kaljuläte

Kodusünnituste arv suureneb, kuid kodusünnituse tegevusluba on kõigest kahel Tallinna ja neljal Tartu ämmaemandal. Neil tuleb vastu võtta kõik Eesti planeeritud kodusünnitused. Ämmaemand Ingrid Kaokülale teeb muret, et sünnitusosakondade sulgemine võtab piirkonna naistelt ka võimaluse kodusünnitust planeerida.

2017. aastal sündis Eestis planeeritult kodus 41 ja 2018. aastal 55 beebit (Ämmaemandate Ühingu andmetel). Võib öelda küll, et planeeritud kodusünnituste arv tõuseb.

Kuidas tundub, kas see aeg on juba käes, et kodusünnitust ei peeta enam millekski erakordseks vaid pigem üheks võimalikuks valikuks?

Võiks öelda, et kodusünnitus ei mõju enam nii suure üllatusena, kui mõned aastad tagasi. Aga siiski on endiselt nii ametnikke kui isegi perearste, kes ei ole kuulnud, et Eestis on kodus sünnitamine igati legaalne. Rääkimata siis naabritest ja tuttavatest, kes reeglina on väga üllatunud või isegi ehmunud, kui kuulevad, et plaanis on kodusünnitus, või et laps juba ongi kodus sündinud.

Aga lapsesaamise eas loomeinimestel või muidu „rohelise” eluviisiga noortel on pea igaühel juba mõni sõber või tuttav, kes on kodus sünnitanud. Seega võib öelda, et teatud ringkondades on see muutumas üheks võimalikuks variandiks, aga enamuse inimeste jaoks on siiski „üsna vastutustundetu”, „ohtlik” või „imelik” valik.

Seotud lood:

Kui palju kodus sünnitatakse?

Statistikat Eesti kodus sündinud laste arvu kohta võib leida Terviseameti sünniristrist alates aastast 1992. aastast. Viimase kümne aasta jooksul on kodusünnituste arv, mis sisaldab nii kodus „juhtunud” kui planeeritud kodusünnitusi, jäänud 66 ja 108 vahele. Ämmaemandad töötavad selle nimel, et need kodusünnitused oleksid võimalikult turvalised nii emadele kui lastele ja seda eesmärki silmas pidades kodusünnituse regulatsioon 2014 aasta suvel vastu võetigi.

Kodusünnitused maailmas:

Madalmaades 20% (2015)

Suurbritanias 2.3% (2015),

Austraalias 0,5% (2010),

USA (2009) 0.2% Louisianas ja Columbias, kuni 2.0% Oregonis ja 2.6% Montanas.

Rootsis vaid 0.1% (2015),

> 1% kodusünnitusi: Taanis, Austrias ja Islandil (täpsemad andmed ei ole kättesaadavad).

Eestis 0,3-05% (2008-2018)

Loe veel

Eesti kodusünnituste arv on liiga väike, et selle põhjal tõsiselt võetavaid tõenduspõhiseid järeldusi teha kodusünnituste turvalisuse, eeliste ja riskide kohta. Aga maailmas on selliseid uuringuid tehtud rohkesti. Nende põhjal saab öelda, et planeeritud kodusünnitusel on võrreldes planeeritud madala riski haiglasünnitusega vähem vajadust sünnituse käigusse sekkuda ja teha toiminguid, nagu sünnituse esile kutsumine ja kiirendamine, valuvaigistite kasutamine, looteveepõie avamine, lahkliha lõige, vajadus (sünnitusmajja üleviimise korral) vaakumi või keisrilõike tegemiseks. Kodusünnituse järgselt esineb vähem vajadust vereülekandeks ja vähem hädaabi osutamise vajadust, vähem lahkliha traumasid, väiksem emade infektsioonirisk ja väiksem vajadus antibiootikumide järgi. Muidugi on oluline ka emade rahulolu sünnituskogemusega. Planeeritud kodusünnituse riskid on seotud aeglasema jõudmisega abini sünnitusabi ohuolukordades.

Ja kuigi minu enda 38 kodusünnitust 2018 aastal on arvult liiga vähe, et teha teaduslikke järeldusi, võib öelda, et tulemused olid head ja igati võrreldavad nende maailma riikidega (nt. Suurbritannia, Holland, Taani, USA), kus kodusünnitus on juba aastaid tavapärane olnud.

Loomulikult võib kasutada soovi korral statistikat kodusynnitus.ee lehelt.

Ämmaemandana, mida sooviksid öelda kõikidele beebiootel emadele-isadele?

Tänases Eestis ei sünnitata samamoodi kui 100 aastat tagasi talutares. Kodusünnituse tegevusluba saab taotleda vaid väga kogenud ämmaemand, kel läbitud lisaks vastavad koolitused ja olemas kõik vajalik kodusünnitusel ema ja lapse abistamiseks. Ämmaemand toob koju kaasa 21. sajandi sünnitusabi vahendid, oskused ja teadmised. Vanasti oli kodusünnitus sundvalik muude võimaluste puudumisel ja kodus sünnitasid (ja mõnikord ka hukkusid) emad, kellele tänapäeva jälgimisvõimaluste juures tehakse plaaniline keisrilõige. Tänapäevane kodusünnitus on hoolikalt läbimõeldud valik: naise tervis on kontrollitud, oodatav beebi teadaolevalt terve ja sünnitus madala riskiga.

Mille poolest erinevad oma suhtumises esmakordselt lapsevanemaks saavad emad-isad ja juba kogenud sünnitajad?

Iga aastaga tõuseb kodusünnitajate hulgas esmasünnitajate osakaal — st , et iga aastaga on rohkem noori vanemaid, kes valivad kodusünnituse „südame ja peaga”, mitte oma varasema sünnituskogemuse põhjal. Eks see tuleneb info kättesaadavusest ja haritusest. Korduvsünnitajate hulgas on nii neid, kellel on varasemast väga positiivne kogemus ja teadmine, et nad saaksid sünnitamisega suurepäraselt ka kodus hakkama, kui neid, kes on saanud haiglas väga valusa sünnituskogemuse ja soovivad sellest „halvast kohast” nii kaugele hoida kui võimalik. Loomulikult on lihtsam teha koostööd nende peredega, kellel on varasemast positiivne kogemus, aga ülimalt tänuväärne on ka töö peredega, kelle varasemad hingehaavad läbi positiivse sünnikogemuse leevenduvad või koguni paranevad.

Samas esmasünnitajate hulgas on rohkem neid kodus planeeritud sünnitusi, mis lõpevad haiglas, sest selline on sünnitaja soov, ämmaemanda soovitus või asjaoludest tulenevalt turvalisem emale ja lapsele. Maailma statistika ütleb, et iga teine kodus planeeritud esmasünnitus lõpeb sünnitusmajas. Minu oma eelmise aasta üheksast esmasünnitusest lõppes sünnitusmajas vaid üks.

Mida vanemad ise ütlevad, miks nad eelistavad kodusünnitust?

Kõige olulisem kõigi vanemate jaoks on, et lapse elu saaks parima võimaliku alguse. Kodusünnituse juures hinnataksegi kõige rohkem lapse pehmet sündi: laps kohtub oma vanematega ja neid ei lahutata ühegi toimingu tegemiseks, nabanöör saab oma tuksumise rahulikult lõpetada või jääb hoopis läbi lõikamata, kui vanemad seda soovivad (lootossünd). Teadlikumad vanemad peavad väga oluliseks ka asjaolu, et laps sünnib perele omasesse bakterikeskkonda.

Naiste jaoks on kindlasti tähtis ka võimalus sünnituse keskkonda kujundada (valgus, lõhnad, muusika), „pesa ehitada”, vabalt ringi liikuda, süüa kui on isu ja just seda toitu, mida tahaks, juua kui on janu. Käia oma tualetis ja oma dussi all … pugeda pärast sünnitust uue beebi ja kogu perega oma voodisse. Aga ka võimalus lubada juba olemas olevatel lastel kogeda loomuliku sünni võimalikkust — mis on eriline and lastele nende tulevasele elule mõeldes.

Kui palju sünnitusosakondade sulgemine kodusünnitusi mõjutab?

Sünnitusosakondade sulgemine võtab piirkonna naistelt võimaluse planeerida kodusünnitust!

Kuna kodusünnitust saab planeerida vaid kuni 30 km kaugusel sünnitusosakonnast, siis võtab iga sünnitusosakonna sulgemine selle sünnitusmaja ümbruses elavatelt naistelt võimaluse planeerida ka kodusünnitust. Kui naljaninad rääkisid seoses sünnitusosakondade sulgemisega „vagude vahel sünnitamisest”, siis tõepoolest — võib tõusta teel haiglasse sündinud laste ning planeerimata kodusünnituste arv. Kui planeeritud kodusünnituse kvaliteedinäitajad on võrreldavad sünnitusmajas toimuvate madala riskiga sünnitustega, siis planeerimata ja ilma professionaalse abita sünnitustega kaasneb nii emade kui laste suurem haigestumine ja suremus.