Esimest korda emaks | Ei maksa enda loodud illusioonidesse nii kõvasti kinni jääda, päriselu on midagi muud


Esimest korda emaks | Ei maksa enda loodud illusioonidesse nii kõvasti kinni jääda, päriselu on midagi muud
Foto: Meelis Ahven

Enne esimese lapse Aaroni (tänaseks 7a) sündi töötasin ämmaemandana ja kujutasin ette, et kuna ma kõike nii hästi tean, siis saab minu lapse beebiaeg olema nagu mähkmereklaamis. Elu beebiga — see on ju imelihtne! Reaalsus oli aga teistsugune.

Pärast sünnitust esimesed päevad olid õndsad, ent suur hormonaalne muutus kehas tingib tihtipeale naistel kerge emotsionaalse tasakaalutuse. Iga väiksemgi pisiasi võib viia endast välja ja ajada nutma. Minul algasid esimesed probleemid imetamisega. Andsin ju ise naistele sellekohast nõu töö juures ja kõik oleks pidanud justkui “käpas olema,” ent olin sellega väga hädas. Pea oli justkui tühjaks jooksnud ja tundsin, et ei saa hakkama. Lõpuks võtsin vastu ainuõige otsuse ja läksin ise kolleegide juurde imetamisnõustamisele. Istusin sealsamas kabinetis, kus ma ise olin andnud naistele imetamisnõu ja kuulasin sedasama juttu, mida ma tegelikult sisimas teadsin, ent ei suutnud millegipärast oma beebiga rakendada. Noogutasin muudkui kaasa ja tegime kõike otsast peale. Tagantjärele tundub, et mul oli eelkõige vaja oma mure ära rääkida ja et keegi mind kuulaks ja mõistaks. Oleme kolleegidega arutanud, et kui ämmaemand saab ise lapse siis ongi ka tema lihtsalt “ema” kõikide probleemide ja küsimuste ees.

Foto: Lisi karu
Seotud lood:

Aaronit imetasin kokku 1 aasta ja 2 kuud ning selle aja jooksul oli mul 7 nii tõsist rinnapõletikku, et pidin mitu korda lausa antibiootikume võtma. Põletik oli peaaegu iga kuu või pooleteise tagant ja mõte oli kogu aeg sellel teemal.. kas peaks lüpsma piima välja?… kas rind tühjenes piisavalt või tekib taaskord liigsest piimast “tükk”? Olin tol ajal juba raseduse ajal otsustanud, et laps peab vähemalt aasta rinda saama ja muud võimalust ei olnud. Tagantjärele olen mõelnud, et mis hinnaga see tuli ja kas oleks võinud või pigem tulnudki teha järeleandmisi?

Teine asi, mis kujutletud roosamannast kategooriliset erines oli uni. Üks kõige hullemaid asju, mis inimest muudab on magamatus. Ma ei saanud üle kolme-nelja tunni korraga magada ja selline olukord kestis kuid. Magamata inimene muutub teistsuguseks: oled kuri ja ülikergesti ärrituv. Kui mõni uni kestis juhuslikult üle 4 h jutti oli tunne mõneks ajaks harjumatult värske selle konstantse uimas oleku vahepeale.

Loe veel

Üks suurimaid vigasid, mis esimese lapsega tegin oli pidev põdemine, et mis siis saab, kui Aaron nutma hakkab ja see nutu olukord tuli võimalikult ruttu lahendada. Pidevalt vabandasin nii massööri kui ujumistreeneri ees, et laps hakkab nutma, see on meil tavaline ja ärgu sellest ehmatagu. Samuti igal pool kohvikutes või avalikes kohtades tundsin end ebakindlalt ja pelgasin arvustavaid pilke. Ükskord kui vanematele viisin paariks tunniks lapse hoida ja samuti muretsesin, et kui ikka laps nutab, et mis siis saab…. lõpuks isa ütles selle peale, et lapsed nutavadki, see on normaalne. Täna arvan täpselt sama- kui kõik põhivajadused on täidetud (pepu puhas, kõht täis, laps on süles…) siis ei pea igale nutule põhjust otsima. Lastearstidki ütlevad, et beebi närvisüsteem areneb ja nutmine käib selle juurde.

Foto: Liis karu

Olen loomult paras kontrollifriik ning lapse sünniga on paratamatus, et ootamatused on igapäevanähtus. Mul on stressiolukorras kombeks hakata koristama, sest enda ümber korra loomine- see on justkui päästerõngas, et miskit ma suudan veel hallata. Nüüd, kolmanda lapse sünni eel ei ole mu korraarmastus kuhugi kadunud, aga olen õppinud seda oluliselt leebemalt võtma. Elu läks lihtsamaks kui poiss oli 1,5 aastane. Selleks ajaks oli suur murekoht imetamine lõppenud ja ka uni paranes. Nüüd on ta väga mõnus seltsiline ja väga tore suur vend väiksele Samuelile -rõõm on vaadata neid koos mängimas.

Kuna esimese lapsega oli alguses raske, siis mäletan, et ütlesin iseendale, et ma ennast enam mitte kunagi sellisesse olukorda ei paneks. See lause oli kogu aeg meeles ja vahepeal isegi mõtlesin, et äkki ongi tore, kui jääbki ainult üks laps. Aeg möödus, hakkasime oma maja ehitama ja beebiisu tuli tagasi. Võttis aega küll 5 aastat aga teadsin, et olen valmis. Loobusin igasugustest illusioonidest missugune meie elu hakkab olema ja olin valmis, et kõik võib sama raskelt kulgeda. Lasin ka lahti mõttest, et imetama PEAN vähemalt aasta. See oli tohutu vabanemine, tegin teadliku valiku olla pisimurede osas vähem pinges (selles osas on muidugi arenguruumi veel küll ja küll ☺). Olen kindel, et teise lapse puhul kõik laabus minu jaoks palju kergemalt tänu õigele vaimsele häälestatusele. Valmistume täna meie pere kolmanda lapse sünniks. Samueli ja kolmanda lapse vahe tuleb 2 aastat ehk see saab olema täiesti teistmoodi kogemus. Ma ei hellita end mõttega, et see kerge saab olema, kuid mul on vähemalt teadmine, et armastava abikaasa toel saan hakkama.

Mina olen Anna-Liisa Miilits (34), kolme lapse ema, abikaasa, ämmaemand ja kiigemeister. Hetkel mööduvad minu päevad perega toimetades ja oma väikest käsitööettevõtet kodustes tingimustes arendades. Räägin blogis avameelselt oma elust — edust ja tagasilöökidest. Loodan et blogi tekitab nii mõneski lugejas äratundmisrõõmu ja innustab oma mugavustsoonist välja astuma. Rohkem minu tegemistest leiab siit: https://kiigesellid.ee/