Naiste probleem võib olla seotud näiteks kilpnäärmega. Kui hormoonsüsteem on tasakaalust väljas, ei saa munarakud edukalt küpseda või on ovulatsioon häiritud. Mõnikord ei tööta munasarjad õigesti, kuigi hormoonnäitajad on normaalsed.

Sellistel juhtudel on hormoonteraapia mõttekas. Naine võtab klomifeeniga tablette või süstib folliikuleid stimuleerivat hormooni (FSH), et loomulikku tsüklit stimuleerida. Lisaks võib aidata ka kollaskehahormoon LH (luteniniseeriv hormoon). Kõikidel juhtudel toetab hormoonteraapia munarakkude edukat küpsemist ja ovulatsiooni toimumist.

Olge mureta, tänapäeval “hormoonipomme” enam välja ei kirjutata. Arstid jälgivad tähelepanelikult, kui palju hormoone naine tarvitab ja kuidas need tema kehale mõju avaldavad. Nii saab ka viljastamiseks ideaalse ajahetke määrata — just enne ovulatsiooni.

Hormoonteraapia reproduktiivmeditsiini abil

Viljastamisel võib aidata reproduktiivmeditsiin. Hormoonteraapia loob selleks põhimõtteliselt ideaalsed tingimused. Kui hormoone doseerida pisut suuremas koguses, suudavad nad munasarju stimuleerida, et tekiks rohkem munapõiekesi. See tähendab rohkem munarakke ja seega ka rohkem embrüosid, mida naisele pärast kunstlikku viljastamist siirdada.

Hormoonteraapia inseminatsiooniga

Inseminatsiooni korral viib arst mehe seemnerakud emakaõõnde, võimalikult munaraku lähedale. (Masturbeerimise tulemusena saadud seemneid töödeldakse enne laboris.) Niimoodi jõuavad paljud terved seemnerakud munaraku lähedale. Sellist meetodit kasutatakse, kui mehel on liiga vähe spermatosoide või on need väheliikuvad, samuti kui naisel on kitsas emakakael.

Enne kui arst inseminatsiooni läbi viib, võib hormoonteraapia stimuleerida munarakkude paremat küpsemist (näiteks FSH manustamisega) ja ovulatsiooni (hCG manustamisega).

Hormoonteraapia munarakkude kehavälisel viljastamisel

Ka kehavälisel viljastamisel (kunstlik viljastamine katseklaasis, lühendina IVF) on hormoonteraapia hea ettevalmistus.

IVF-i korral viiakse naise munarakud mehe töödeldud spermaga (eriti liikuvad ja kiired spermatosoidid) katseklaasis kokku. Ravitsükli käigus viljastatakse mehe spermaga kuni kolm munarakku. Seejärel siirdatakse embrüod naise emakasse. Ravi edukus sõltub sellest, kas embrüo suudab emakas kohaneda ja areneda.

Vastame kõige olulisematele küsimustele:

Kas hormoonteraapia on viljatusravil tõepoolest hädavajalik?

Põhimõtteliselt saab viljatusravi ka ilma hormoonide manustamiseta läbi viia. Esimene IVF-rasedus õnnestus 1978. aastal munasarjade stimulatsioonita. Samuti on inseminatsioon, IVF või ICSI (seemneraku intratsütoplasmaatiline injektsioon) toetava hormoonteraapiata võimalikud. Sellegipoolest on edu tõenäosus suurem, kui ravitsükli käigus küpseb rohkem kui üks munarakk.

Kuidas hormoonteraapia õigupoolest töötab?

Hormoonteraapia peab tagama esimese tsüklipoole probleemivaba kulgemise, ehk siis optimaalse munapõite-küpsemise (munapõis=folliikul). Arenevate folliikulite arvu teeb kindlaks arst ultraheliga. Samuti kontrollib ta hormoonitaset ja võib vajadusel kohandusi teha.

Esimeseks sammuks hormoonteraapial on tihti klomifeeniga tabletid. Klomifeen stimuleerib munasarju ja aktiviseerib ajus leiduvad hormoonid.

Kui see ei osutu edukas, võib aidata gonadotropiiniga ravimine. Need hormoonid stimuleerivad munasarju otseselt. Seega on mõju otse “sündmuspaigal”. Gonadotropiini on ainult süstidena, mida naine saab ise naha alla süstida. Gonadotropiini eeliseks on individuaalsusega kohanemine. Kasutatav hormoon FSH vastab kehaomasele FSH-le.

Ovulatsiooni stimuleerides võib hormoonteraapia parandada ka teise tsüklipoole kulgemist. Selleks süstib naine “rasedushormooni” hCG-d. Lisaks saab ovulatsiooni toetada ka kollakehahormooni progesterooniga.

Mida tähendab hormoonteraapia naise jaoks?

Enne stimulatsiooni viiakse enamasti läbi ultraheliuuring, et välistada munasarja tsüstid.

Gonadotopriini igapäevast süstimist alustatakse tihti tsükli kolmandast päevast. Naine võib ennast ise süstida, mis tänapäeva moodsate süstaldega on suhteliselt lihtne.

Doosi suurus sõltub teraapiast. Katseklaasimeetodiga on see suurem, kui näiteks inseminatsiooniga.

Mida suurem on hormoonide doos, seda rohkem teostab arst ultrahelikontrolle. Nii saab ta kindlaks määrata munapõite arvu ja suuruse. Lisaks uurib arst östradiooli taset (annab infot, kui küpsed on munarakud) ja ovulatsiooni põhjustavat hormooni. Sõltuvalt näitajatest mugandab arst ravimite manustamist.

Kui kaua kestab hormoonteraapia?

Osadele naistele osutub teraapia kohe edukaks, teistel läheb pisut kauem. Keskmiselt rasestub umbes 40 protsenti ravitud naistest, üldiselt jääb kõikumine 25 ja 80 protsendi vahele. Kogemused on näidanud, et enamus rasedusi tekivad hiljemalt nelja kuni kuue ravitsükli järel. Hormoonteraapia kasuks otsustaja peab varuma kannatust.

Milliste kõrvaltoimetega peavad naised arvestama?

Paljud naised taluvad viljatusravil kasutatavaid hormoone hästi. Ravimitel võivad olla aga ka kõrvaltoimed. Need on ebameeldivad, aga kaovad õnneks pärast ravimi tarbimise lõpetamist. Esineda võivad näiteks kuuma- ja higistamishood, iiveldus, peavalud, pearinglus ja väsimus.

Millised on hormoonteraapiaga kaasnevad ohud?

Teatud ohte ei saa täielikult välistada. Kasuga võrreldes on need õnneks siiski suhteliselt väikesed.

Väga harva võib esineda nn hüperstimulatsiooni sündroom (munasari läheb keerdu ja tõkestab verevarustuse). Sellise ohu vältimiseks valvab arst hoolikalt munasarju. Hormoonteraapia käigus suureneb pisut ka tromboosioht. Hormoonteraapias osaleja peab samuti mõistma, et mitmikraseduse tõenäosus on suurenenud.

Miks hormoonteraapia tulemusel nõnda palju mitmikke sünnib?

Seadusandjad on kehtestanud, et katseklaasiviljastamisel võib naisele siirdada kuni kolm embrüot. Tavaliselt siirdavad arstid kuni 38-aastastele naistele kaks embrüot. Ühest küljest suurendatakse sellega embrüo eduka kohanemise võimalust, teisest küljest võivad ka mõlemad embrüod kohaneda ja see viib kaksikraseduseni. Kolmikrasedused esinevad ainult väga harva, sest kolm embrüot siirdatakse enamasti ainult üle 40-aastastele naistele — seal arenevad kõik kolm embrüot ainult erandjuhtudel.

Millele tuleks hormoonteraapia ajal tähelepanu pöörata?

Naine peaks hormoonravi vältel sama tegema või vastavalt mitte tegema, mis raseduseks ettevalmistamisel soovitatakse:

  • tervislikult ja tasakaalustatult toituma, sh saama piisavalt vitamiine, mikroelemente ja foolhapet;

  • alkoholiga piiri pidama;

  • sigarettidest loobuma, sest nikotiin kitsendab kanaleid (nii ei leia munarakk raseduse korral arenguks sobivaid tingimusi).