Kui ma alles möödunud nädal rääkisin oma kallile mehele, et mu kõht on nii mõnusalt väike, et isegi normaalsed riided saab veel selga ajada, siis nüüd on toimunud kõhu kasvamisel mingi spurt. Viimase nädalaga on lihtsalt juba nii suure kõhu ette visanud, et enda tekib hirm, et varsti ei mahu mulle ükski mu jope enam selgagi (kahjuks on mul kõik joped taljesse töödeldud. Samas on nii vinge vaadata seda, et nüüdseks paistab kõhuke tisside alt välja, ennem aga olid tissid need, mis tegid meeletut kasvuspurti ja nii juhtuski, et hetkel mahub mulle selga mu suurest rinnahoidja kogust vaid kaks paari.

Imelikud asjad ajavad siiski veel mõnikord oksendama

Iiveldusega on aga lood nii, et see on üle läinud ning selle üle olen ma väga õnnelik! Avastasin vaid pühapäeva õhtul, et limonaad ajab mu oksele, mul küll isutab selle järgi, aga kui ära joon paar lonksu, siis läheb mõne minutiga olemine nii halvaks, et siis enam ei aitagi muu, kui vaid oksendamine.

Endiselt on aga meeletu isu mandariinide ja segumahla järele, samuti võin minna täiesti suvalisel hetkel külmkappi hapukurgiröövile, sest see hapu maitse on lihtsalt nii hea (hetkel seda kirjutadeski on mu kaaslaseks hapukurk). Samuti tahaks süüa endale sisse nektariine, aga kahjuks pole ma veel üheski poes näinud, et seal oleks ilusaid nektariine. Küll olen ma aga õnnelik, et mul isutab kõige värske järele, mitte aga rämpstoidu ja kommide.kaksikuid oodates hakkan niigi ilmselt varsti hullupööra paisuma.

Vist olen juba pisut ka peast rase

Elukorraldus hakkab vaikselt aga muutuma. Mul on vaja hirmsasti nüüd pesa punuda. Kalli mehega ikka arutame kuidas kodu ümber tõsta ja millised voodid võiksid kaksikutel olla. Muidugi on meie ümber ka neid inimesi, kes arvavad, et teavad kõike meist endist paremini, et kuidas oleks parem jne. Kui aus olla, siis ma arvan, et ega meist keegi ei saagi ennem midagi teadma, kui reaalne hetk käes on. Muidugi mul endal on ka käinud peast läbi vahepeal see mõte, et äkki on raske, kuid ma tean, et kui asja enda jaoks mitte raskeks mõelda, siis ei ole siin ju midagi ületamatut. Me võime ju ette kujutada , millised meie kaksikud tulla võiksid, kuid reaalsus võib sellest oluliselt erineda. Kui keegi ütleb meile, et kaksikutega on meeletult raske ning et hakkama saada on ka raske, siis tahaks ma küll öelda , et ärge teie meie pärast muretsege, küll me hakkama saame ning pealegi antakse alati raskem koorem neile, kes seda kanda suudavad. Ma usun, et me saame suurepäraselt hakkama ning ma tean, et meie lastel on väga hea issi, kes pingutab kogu väest, et tema perel oleks hea elu.