Kaksikute blogi: usun, et mu mehel on lihtsam autot, kui minul vankrit valida


Kaksikute blogi: usun, et mu mehel on lihtsam autot, kui minul vankrit valida
Scanpix/Panther Media

Möödund nädala põhiküsimuseks oli mul vanker. Ja mitte lihtsalt vanker. Mul on ju vaja kaksikute vankrit! Uurisin ja puurisin erinevaid võimalusi ning tegin pika nimekirja oma soovidest, mis peab ühel vankril olemas olema. Lisaks oksendasin bussi.

Korralikke kaksikute vankreid liigub tegelikult väga vähe, seega sai ka meie peres otsustatud, et kui leidub mõni meie nõudmistele vastav vanker, mis on ka korralik, siis ostame selle ka ära. Poleks eales arvanud, et üks titekäru valimine võib nii keeruline olla.

Nüüd ongi meie kodus ootamas TFK Twinner Twist duo (mis iganes see nimetus tähendab). Paljud võivad mõelda, et miks osta 14 rasedusnädalal vanker ära, kuid kui tuleb ikka hea pakkumine, siis tuleb sellest ka kinni haarata. Mina olen kogu selle vankrimajandusega ülirahul, aga mu kallima arvates on see nii suur, et peame hakkama nüüd uut kodu otsima. Okei, võin öelda, et ega suuremast kodust ja autost ära ei ütleks küll, sest kui ikka perre tuleb korraga 2 last, siis on ju asju ka topelt rohkem.

Ma olen nüüd kursis ka sellega, kuidas mees vankrit valib: Isa blogi: Minu auto maksab vähem, kui meie beebi vanker

Siin on minu vankrikriteeriumid:

1) Kindlasti peavad olemas olema vankrikorvid

Seotud lood:

2) Lapsed peavad olema eraldi üksteise kõrval, et oleks ka vahesein

3) Esimesed rattad peavad olema 360 kraadi pöörlevad

4) Peab olema võimalus panna peale ka turvahällid

5) Käepide peab olema reguleeritav

6) Suured rattad

7) Soojakotid

Kogu see asi andis ka tulemusi — ma sain enda jaoks ideaalse vankri omanikuks! Aga valimine, ah, see nüüd küll lihtne polnud. Eriti, kui su mõtlemisprotsessi segab pidev iiveldamine. Ja sellega on ka igavene häda, sest kuidas sa oksendad avalikus kohas? No kuidas? Ja kuhu täpsemalt? Hea, et ma sinnasamasse vankrisse ei oksendanud.

Ma lootsin, et hakkab see iiveldus ära minema, kuid kus sa sellega. Nädal aega sain sellest iiveldusest rahu, kuid nüüd ta jälle kimbutab mind ja see teeb väga kurvaks. Kõige jubedam on muidugi see, et kui korra iiveldama hakkab, siis enne ei lähe rahulikumaks, kui tuleb minna vetsupotti kallistama ja kust ma leian kogu aeg avalikes kohtades selle vetsupoti — siis on privaatsemad nurgad väga head.

Loe veel

Aga siis see juhtus, oksendasingi avalikus kohas!

Ma arvasin, et mu iiveldushood on möödas, kuid eksisin. Ükspäev juhtus mul väike äpardus, nimelt sisenes bussi just mitte kõige meeldivamalt lõhnav inimene ja ma lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida ning pidin kõik välja oksendama, bussi ukse juurde!

Arvasin, et Eesti inimene on väga kalk ning põlgav ja üldse mitte abivalmis. Ent leidub ka mõni üksik erand — bussi ukse juures istus üks vanem daam, kes oli väga abivalmis, andis mulle pabertaskurätte ja küsis, kuidas ma end tunnen (selliseid inimesi võiks rohkem olla, tõesti!)

Olen hirmus tundlikuks muutunud

On üks teema mis on mind see nädal veidike häirinud, võib-olla ma pole seda lihtsalt varem märganud.. Nimelt just võõrad lapsed ja nende vanemad. Olen kõigest ühe nädala jooksul näinud päris mitu korda, kuidas vanemad oma lapsi sikutavad ja nende peale näiteks poes karjuvad. Sellistel hetkedel tahaks minna selle lapsevanema juurde ja ise ta peale karjuda ja teda sikutada, sest ta võiks panna ennast lapse olukorda, selline käitumine lastega pole õige! Alati saab ju lapsega rahulikult rääkida ning asju seletada, nemad on ju siin maailmas uued, nad pole veel meie ühiskonna poolt rikutud ning nad ei tee veel kõigel heal ja halval vahet. 

Aga selgub, et sellised emotsioonipuhangud käivadki raseduse juurde, vt Õnne tipust tatise löristamiseni: oled tavaline rase

Muidugi on ka erandeid — mõni laps ongi lihtsalt selline, kes ei allu korrale ning on ülekäte läinud, aga kas ei peaks vanem sellisel juhul mitte ennast sakutama, ah? Tegelikult ma ei taha siin mitte kedagi kritiseerida, sest eks me kõik elu jooksul õpime ja ega me keegi pole ideaalne.

Nädala pärast näeme!