Teatud juhtudel võib mehe viljatuse taga olla mõni kaasasündinud geneetiline põhjus ning siinkohal on väga oluline viljatute paaride kromosoomide põhjalikum uurimine. Kromosoomianalüüsiga on võimalik määrata mehe täpne kromosoomide arv. Näiteks Kleinefelteri sündroomi korral on mehe tavapärasele kromosoomide arvule (46,XY) lisaks vähemalt üks X kromosoom (47, XXY). Tänaseks on mehe viljatusega seostatud mitmeid geene. Kindlaks on tehtud muutused Y kromosoomis paiknevas AZF piirkonnas, androgeeni retseptorit kodeerivas geenis ning tsüstilise fibroosiga seotud CFTR geenis. Geneetilised muutused võivad kanduda edasi sündivale lapsele ja seetõttu peavad patsiendid olema võimalikest riskidest alati teavitatud.

Mehepoolne viljatus võib kujuneda ka elu jooksul põetud haiguste tagajärjel (põletikud, infektsioonid). Siiski jääb suur osa mehe viljatuse põhjuseid veel ebaselgeks. Alahinnata ei tohiks negatiivset mõju mehe viljakusele mitmete keskkonnafaktorite poolt (dioksiidid, kiiritus, raskemetallid, herbitsiidid) ja stressirohket eluviisi (suitsetamine, rohke alkoholi tarvitamine, ühekülgne toitumine).

Viljatute paaride aitamiseks teostatakse kehavälist viljastamist ehk IVF ( in vitro fertilization). Kergema mehepoolse viljatuse korral piisab klassikalise IVF meetodi kasutamisest, kus seemnerakke tilgutatakse optimaalses koguses munarakkudele peale. Raskema mehepoolse viljatuse korral võib seemnevedelikus leiduda vaid üksikuid liikuvaid seemnerakke ning siis ei pruugi klassikaline IVF meetod soovitud tulemust anda. 1990 aastate alguses võeti kasutusele seemneraku intratsütoplasmaatilise injektsiooni (ICSI) meetod. ICSI puhul süstitakse mikromanipulaatori abil üks seemnerakk otse munarakku. Esimesed mikromanipulatsiooni abil viljastatud lapsed maailmas sündisid aastal 1992, Eestis aastal 1997 (Nova Vita kliinikus). Tänu ICSI meetodile on tunduvalt vähenenud doonorseemnerakkude kasutamise vajadus. Raskeimal juhul esineb viljatutel meestel azoospermia ehk seemnerakkude täielik puudumine seemnevedelikus. Sellisel juhul on võimalus otsida seemnerakkude eellasi epididümusest või testisest.

Meeste viljakuse probleemidega täpsemalt tegeleb meestearst ehk androloog. Samas võivad mõned lihtsad muutused mehe elustiilis anda positiivseid tulemusi ja neid tasuks järgida juba võimalike probleemide ennetamiseks. Kuna testise normaalne temperatuur on 33.3ºC, peaks mehed vältima kuuma vanni, auto istmesoojendust ning hoiduma sülearvuti süles hoidmisest. Suitsetamisest loobumine on samuti samm, mida saab iga mees oma viljakuse parandamiseks astuda. Nagu hea tervise jaoks üldse, on tähtis tasakaalustatud ja tervislik toitumine. Kõrgem kehamassiindeks (>25) võib mõjuda halvasti seemnerakkude kvaliteedile. Mitmed ravimid, sealhulgas kolesterooli alandavad ravimid, anti-depressandid, võivad samuti omada lühiajalist või pikemaajalist mõju mehe viljakusele.

Nova Vita kliinikus teostatakse tavapärast seemnerakkude analüüsi ning lisaks põletiku rakkude kindlaks tegemist seemnevedelikus. Samuti uuritakse Halo testiga seemnerakkude DNA katkeid ning koostöös Taani firmaga SPZ on võimalik teostada veelgi täpsematseemnerakkude DNA alanüüsi- SDI test. Viljatutele paaridele on võimalik teha kromosoomide analüüs, kus määratakse nii naise kui ka mehe kromosoomide täpne arv ning uuritakse suuremaid muutusi kromosoomide kujus. Kui seemnevedelikus on vähem seemnerakke kasutatakse ICSI protseduuri või seemnerakkude puudumise korral teostatakse testise biopsia (TESA).