2. Mis siis, kui…

Foto: Shutterstock

Emotsionaalselt oli see nii raske aeg, et ma ei uskunudki, et mul sellised tunded üldse sees on ja et ma olen võimeline nii palju nutma päevade kaupa. Ma nutsin, kui pojal oli kasvõi pisemgi tagasilöök. Aga ka siis kui poja üllatas positiivselt. Iga kord kui intensiivi poole kõndisin, mõtlesin endale peas hulle teooriaid, et mis siis, kui…

Mingi aeg toodi palatisse üks ema, kellel oli ka vist enneaegne laps, aga neil oli palju hullem olukord. Tuli palatisse õhtu poole ja öösel tuldi kutsuma, et lapsel on pahasti ja ta viiakse üle Tartusse. See oli mulle nagu mingi äratus. Mul käis peast läbi mõte, kui tobe minust siin viriseda, mul laps ju intensiivis ja olukord on stabiilne. Osadel on palju hullem ja ma siin lahistan nutta. Ma ei teadnudki, mida tunda või mida mitte, et mis sobiks. Ma tundsin talle oma mõtetes ja südames siiralt kaasa. Sel hetkel jõudsid mulle ka kohale arsti öeldud sõnad: „Me kutsume teid, kui midagi on” Ja edaspidi elasimegi ühe tunni kaupa. Kui hommikul ärkasin (või ka keset ööd väga tihti, sest unega oli raske terve see kolm nädalat haiglas) ja intensiivist ei oldud mind kutsutud, siis hingasin kergendunult, et öö on läinud hästi. Päeval sama rütm. Kui Villuga intensiivist ära tulime, pöidlad pihku, et ehk ei kutsuta. Ei kutsutud.

Raske oli taluda igat muutust, mis lapsega toimus, kui meid mehega juures ei olnud. Ka positiivseid muutuseid. Ma mäletan olukorda, kus astusin intensiivi uksest sisse ja kuvöös, kus oli olnud hommikul veel meie poeg, oli tühi. Ma tardusin uksel. Segadusest. Ma teadsin hästi, et mind ei ole ju keegi kutsunud, järelikult ei ole midagi halvasti. Aga see vaatepilt… oli ehmatav. Eelmisel päeval oli arst vestelnud minuga, et kui poiss on nii tubli, siis homme võib saada vesivoodile. Nii et mul oli tegelikult see kõik teada. Aga oma peas olin ma seda ette kujutanud nii, et ma olen ise juures kui poja inkubaatorist vesivoodisse saab.

See on veel üks väärtus, mis lapsega ühes palatis koos olles oleks parem. Sa saad iga liigutust ise jälgida, vaadata, küsida vahetult. Mitte tagantjärgi. Ei ole sellist olukorda lapsega ühes palatis olles, et lähed lapse juurde ja laps on just viidud kuskile uuringule. Ei, sa oled kohal, kui viiakse ja tuuakse. Laps ju tunnetab oma vanemate kohalolu. Jah, eks isad peavad ikka tööl käima, aga kui neil oleks luba tulla oma pere juurde, millal iganes, siis emotsionaalselt oleks see suureks abiks tervele perele.

Loe veel

Kristoferiga koos palatis sain olla üsna vähe. Aga kogu see aeg venis kui kummipael. Mul oli tunne, et jäängi sinna. Keegi rääkis, et koju ei saa enne, kui laps on 2 kg täis. Teine rääkis, et laps peab saama rinna otsa korralikult. Intensiivist öeldi, et üldjuhul saavad enneaegsed täielikult rinnalasteks oma sünnitähtajaks. No sinna oli meil veel üle kuu minna. Ja kaaluga ei olnud meil ka liiga hästi. Nii ma siis istusin ööd kui päevad ja valvasin poja und. Villu käis kuni lõpuni oma vaba graafiku alusel meid vaatamas.