Inimesed päris tõsiselt tahavad teada, millal see juhtub — kui nad muidugi parasjagu ei uuri, kas mu laps juba kõnnib või räägib. Ma tahaks väga loota, et nad küsivad järgmise lapse plaanide kohta, kuna tahavad juba aegsasti väga hinnalise kingituse jaoks raha koguma hakata. Kuna kellelgi sellist plaani aga pole, siis hoidku oma küsimused endale, sest praeguses ajahetkes oleme me õnnelikud ja rahul sellega, mis meil on. Me investeerime kogu oma aja ja energia sellesse, et õppida tundma seda võrdlemisi uut inimest meie elus. Ja kui päris aus olla, siis võibki täiesti vabalt juhtuda, et ühest lapsest meile piisabki. Mul on olemas ka kõik vastused alljärgnevatele korduma kippuvatele küsimustele:

1. Kas kõik üksiklapsed pole siis ära hellitatud?

Muidugi on. Aga samamoodi on ka lapsed, kellel on õed ja vennad. Ära hellitatud võivad olla ka täiskasvanud. Last ei hellita ära mitte õdede ja vendade puudus, vaid nende nõrga iseloomuga vanemad. On võimalik selle nimelt ka pingutada, et õpetada oma ainsale lapsele jagamist, lahkust, enesekontrolli, kohanemisvõimet ja kaastunnet. Ja pole mingit põhjust arvata, et sõprade seltskonnas neidsamu asju selgeks ei saa.

2. Kas üksiklapse elu üksildaseks ei kisu?

Kuidas nad üksildased on, kui neile kuulub igapäevaselt ja aastate kaupa vanemate jäägitu tähelepanu? Pealegi, tänapäeval ei kohta enam eriti sellist nähtust nagu üksildus, kui sa just keset metsa ei ela. Vähemasti mitte sellisel kujul kui vanasti. Lastel on juba beebieast peale võimalus teiste beebidega mängida, lisaks on sõimed, lasteaiad, emmede mängukohtingud, eelkoolid, trennid, huviringid, külaskäigud, laagrid ja veel tuhat muud asja. Tõenäoliselt on lapsel keerulisem leida igas päeva momenti, kus omaette olla.

3. Miks sa röövid oma lapselt võimaluse eluaegseks sõbraks?

Milline klišee! Ma tean piisavalt inimesi, kes pole oma õdede ja vendadega juba aastaid suhelnud. Ja need, kes praegu tõesti hästi läbi saanud, ei sallinud lapsena teineteist silmaotsaski. On kaduvväike võimalus, et kaks väikese vahega sündinud jõnglast omavahel rahumeelselt mängima hakkaks. Ma küsiks vastupidi — miks ma pean oma lapsele sunniviisiliselt mingit parimat sõpra pähe määrima? Las ta valib ise oma sõbrad.

4. Kas teil siis polegi võimalik mitut last üleval pidada?

Teiste rahakotis sobrada on ebaviisakas ja keegi peale minu ei otsusta minu rahaliste ning emotsionaalsete ressursside üle. Mul on vaja oma aega, oma raha ja oma energiavarusid. See on minu emakas ja minu munarakud ja minu paljunemine on minu mure!

Jaga
Kommentaarid