Sel hetkel ma ei suutnud isegi nutta, ma lihtsalt ei uskunud, mis kõik just juhtus, olin nagu puuga pähe saanud!

Anni-Grete sünnilugu
Sel hetkel ma ei suutnud isegi nutta, ma lihtsalt ei uskunud, mis kõik just juhtus, olin nagu puuga pähe saanud!
Foto: Erakogu

9. aprilli varahommikul (täpselt tähtajal, umbes kell 5 hommikul) tundsin õrnalt valu ja sain aru, et ongi käes see päev, kui kohtun oma teise tütrega. Paraku läks aga sünnitusel kõik nii, nagu poleks kunagi karta osanud ja oma last nägin ma esimest korda alles kaks päeva hiljem.

Olin juba tundide kaupa valudes olnud (keiser tehti 17:05) ja avatust tuli juurde väga vähe. Suutsin veel mõelda, et veidi veel pean kannatama ja varsti varsti on mu beebi mul juba kõhu peal ja kõik see valu ununenud.

Ämmakas arvas, et ma niisama teen liigset draamat ja peaks proovima hoopis lõdvestuda valude vahel ja peabki valus olema… aga neid vahesid ei olnudki, oligi ainult üks suur ja pikk valu terve aja. Nagu keegi pussitaks noaga. Lõpuks muutusid valud juba täiesti väljakannatamatuks ja anusin
nuttes epiduraali, otsustati see teha. See ei mõjunud mitte kuidagi ja järjest hullemaks läks. Siis saadi aru,et midagi on vist ikka valesti ja ma niisama ei karju. Pandi KTG külge ja avastati, et lapse südametöö kaob... siis läks kõigil kiireks ja hakkas hull sagimine opi ettevalmistamiseks. Mees saadeti palatist välja juba epiduraali ajal ja siis kutsuti korra tagasi, et teavitada teda keisrilõikest.

Kahtlustati emaka armi rebenemist ja see mul ka oli. Enne seda tundsin, kuidas laps pressib mulle kõhtu ja naistearst mitu korda küsis, kas nagu pressi tunne on. Nad arvasid, et pressid tulevad, aga emakas oli rebenenud ja laps oli mul kõhuõõnes juba, sellest ka südametöö kadumine. Kuna keha oli kõik pinges ja suurtes valudes, siis alles mitmendal inimesel õnnestus mulle kanüül panna.

Seotud lood:

Kuna oli pühapäevane päev, ei olnud peaarsti majas, vaid tuli väljakutse peale. Need järgnevad minutid oppi oodates tundusid kui terve igavik. Viimase jõuraasu võtsin kokku, kui küsiti kas ma ise saan palatist välja teisele lauale, millega mind opisaali sõidutati. Edasi mäletan kõike uduselt ja seda, et nutsin ja palusin, et mind kiiresti magama pandaks, kuna ma ei suutnud seda valu enam taluda. Narkoosiarst ütles, et veel ei tohi ja olen tubli ja pean vastu pidama. Kõik tundus justkui kuskil õudusfilmis. Viimane asi mida mäletan, oli teade, et arst saabus haigla ette ja juba pargib autot ja võib operatsiooniga alustadaN ägin maski oma näo poole liikumas. Järgmisel hetkel ärkasin juba taastuspalatis.

Loe veel

Uurisin kohe, kus mu laps on. Vastuseks sain vaid, et lastearst kohe tuleb ja räägib minuga. Selle aja jooksul kui ta tuli, jõudis peast läbi käia miljon kõige halvemat mõtet, et miks nad mulle midagi ei ütle ja miks ma lastearsti pean ootama. Kui arst tuli, saingi teada, et mul esimese keisri arm (esimene tütar oli tuharseisus ja oli plaaniline keiser) oli rebenenud ja lapsel väga raske hapnikupuudus ja ei tea keegi mis edasi saab. Öeldi vaid, et seis hetkel stabiilne ja et Tallinnast kutsuti reanimobiil järgi ja ta viiakse lastehaiglasse. Sel hetkel ma ei suutnud isegi nutta, ma lihtsalt ei uskunud mis kõik just juhtunud oli, olin nagu puuga pähe saanud, tahtsin last näha aga siis kui seda küsisin ja arst vaatama läks, oli laps just ära viidud. Mees nägi teda kohe pärast keisrit aparaatide all.

Kuna mul oli verekaotus suur ja keisrilõige, siis mind haiglast minema ei lastud ja mees sai järgmisel päeval üksinda teda Tallinna vaatama minna. Mina sain palumise peale välja lõpuks ülejärgmisel päeval ja siis läksime ja panime lapsele kohe nime ära, seejärel sõitsin koju asju
pakkima. Lõpuks, teisipäeva õhtul, 48 h pärast, sain oma pisikese Anni-Grete juurde. See hetk, kui teda esimest korda ise nägin seal kuvöösis, siis ma lihtsalt nutsin ja nutsin ja mõtlesin, et miks meiega selline asi pidi juhtuma.

Minu lapsele tehti 72 h jahutusravi ja hoiti narkoosi all, et aju ei peaks lisatööd tegema ja pingutama. Esimesed nädal aega oli Anni-Grete intensiivraviosakonnas ja sain teda vaid päeval vaatamas käia. Sülle sain ta esimest korda võtta 14. aprillil. Arstid midagi ette ennustada ei osanud, pidevalt kuulsimegi, kuidas seis on stabiilne, väga hea oli see, et tal ei olnud ajukrampe olnud ning ette ei tea keegi, mis saama hakkab ja kas ja kui suur kahjustus olla tegelikult võib. Sisimas tundsin kogu aeg, et kõik saab korda.

Haigla intensiivraviosakonnas last iga päev vaatamas käies nägin ümberringi nii palju raskelt haiged lapsi ja nende vanemaid ja seda kõike oli nii kurb vaadata. Töötajad peavad seal küll väga
tugevad olema, et iga päev selle kõige keskel olla suudavad. Päev mil Anni viidi üle teise osakonda, oli suur rõõm. Lõpuks sain kogu aeg temaga koos olla. Eesialgu küll kõrvalpalatis, aga sain käia teda ise alguses sondi kaudu söötmas ja hiljem juba rinnaga ja pudeliga ning mähkmeid vahetamas-kaalumas. Kõik käis rutiinselt, üks ja sama iga 2 h tagant.

Selles osakonnas olime ka umbes 5 päeva ja siis saabus aeg kolida edasi järgmisele korrusele, kokku ühte palatisse. Siis juba teadisin ja tundsin, et kõik on lõpuks tõesti korras ja järjest kinnitasid seda ka analüüsid, ultraheli ja aju MRT. Koju saime lõpuks peaaegu 2 nädalat hiljem, 21.aprillil ja seal oli ees suurem õde, kes kogu aja ootas millal meid näeb. Muidu olid külalised haiglas lubatud, aga kahjuks mitte väikesed lapsed, kellel tuulerõuged põdemata, sest see oleks haigetele lastele ohtlik, kui keegi selle viiruse sisse tooks haiglasse.

Anni-Grete esimesel eluaasta pidime iga kolme kuu tagant käima lastehaiglas kontrollis ja iga kord arst imestas ja kiitis kui tubli ta on ja kuidas pole üldse aru saada, et ta oleks raske asfüksiaga sündinud. Õnneks lõppes meie jubedalt alanud lugu õnnelikult ja hetkel on Anni-Grete tubli ja terve
1 a 9 k vanune tüdrukutirts.

Sarnaselt Raili loole (mida võib lugeda SIIN!), olen ka mina tagantjärgi mõelnud, kuidas ma sel ajal nii rahulik suutsin olla…olin nagu oma maailmas ja keeldusin üldse mõtlemast, et ta terveks ei saa. Kogu aeg lootsin ja mõtlesin, et kõik peab kindlasti korda saama ja sellist varianti ei saa olla, et ei saa ja et ma ei tohi selle peale mõeldagi. Hiljem tagantjärgi sellele ajale mõeldes, olen vist rohkemgi nutnud kui tookord. Olen väga õnnelik, et meil kõik nii lõppes ja enne ei osanud ka mina kunagi mõelda, mis kõik võib sünnitusel valesti minna ja miks on vaja kogu seda tehnikat haiglatesse. Alates sellest ajast olen teinud annetusi Tallinna lastehaigla toetusfondile ja kindlasti teen ka edaspidi.

Liisi

Armas ema, kui ka Sinul on oma lugu Eestimaa Sünnitusmajade Toetusfondile jagamiseks anda, siis tee seda. Kas nimega või anonüümselt, kuidas iganes Sa soovid. Jaga enda õnneliku lõpuga ja lootustandvat lugu! raili@aitaalustadaelu.ee