Liigutavad sünnituslood: Aivi: kui kõik järsku jooksma hakkasid, jäi minu jaoks aeg justkui seisma
Minu nimi on Aivi, olen 34 aastane, abielus ning meie peres on kasvamas 4 last (poisid). Meie pisikene ime sündis meie perre 32+6 nädalal, kaaludes 2400g ning pikkuseks oli tal 47cm. Aga lugu ise oli selline:
Kuna 2 poega on meil vanuses 17 ja 14, otsustasime abikaasaga, et peagi 2- aastaseks saavale nooremale pojale võiks olla ka mängukaaslane. Rasedus kulges mul päris hästi, tähtajaks ütlesid arstid 23 oktoober. Umbes poole raseduse peal selgus, et ise ma sünnitada ei saa (meditsiinilistel põhjustel), seega tuleb teha plaaniline keisrilõige, plaan pandi paika ning mul tuli lihtsalt sellega leppida. Samas ma sain aru ega see pole nii hull midagi, peaasi, et laps terve oleks. Ühel õhtul kui abikaasa töölt koju jõudis, algas mul verejooks. Ruttu kutsus abikaasa kiirabi ja mind toimetati haiglasse. Õnneks suutsid arstid verejooksu peatada kuid igaks juhuks tehti juba lapse jaoks kopse ettevalmistavad süstid ära. Olin paar päeva haiglas ning arstid lubasid mind koju voodirežiimile. Kodus sain olla täpselt 2 nädalat, mis on tegelikult hea nagu arstid ütlesid, et iga päev, mil laps kõhus kasvab, on väga hea.
Sel ööl ärkasin väga tuttava tunde peale üles ning peas vasardas ainult üks mõte, et see ei oleks see, mida ma arvan olevat. Kahjuks oli see ikkagi uus verejooks. Esialgu valdas mind paanika: mis nüüd saab, abikaasa oli just Soome tööle läinud ning nüüd jäävad lapsed üksi koju. Võtsin ruttu ennast kokku, haarasin telefoni, kutsusin kiirabi, äratasin vanema poja üles, paludes tal välja minna ning kiirabi oodata. Ise panin mõned asjad kokku, haarasin ruttu oma rasedakaardi ning juba algaski sõit haigla poole.
Haiglas olles, kui arstid mind läbi vaatasid ning kõik järsku jooksma hakkasid, jäi minu jaoks aeg justkui seisma. Ma oleksin nagu kõike kõrvalt vaadanud, mul ei olnud üldse sellist tunnet, et see kõik toimub minuga. Kanüül kätte, teise käega pidin allkirju andma, keegi korrutas, et kas ma olen ohtudest teadlik, kas ma sain aru kõigest mis mulle räägiti? Kõik toimus nii kiiresti, juba olin ma pikali, kuulsin kuidas arst helistas, et toimub erakorraline keisrilõige. Koridor, tuled, imelik ruum (opisaal), see ei ole mina, mõtted peas olid imelikud, tundsin järsku üksindust, mõtlesin, et issand minu abikaasa ei teagi, et meie poeg hakkab kohe sündima. Juba teretaski mind narkoosiarst ja saabus uni.
Kui ma ärkasin, siis ei saanud ma kohe arugi kus ma olen ja mis minuga toimub, kulus mõni hetk, enne kui ma mõistsin, mis toimunud oli. Kas minu laps on elus ? Minu kõrval oli lastearst, kes rääkis pikalt, mis toimunud oli, kuid sellest pikast jutust jäi mulle meelde ainult see, et minu laps on elus ja viibib intensiivravi osakonnas. See öö suutsin veel abikaasale helistada, et ta kohe hommikul koju hakkaks sõitma ja siis vajusin unne.
Hommik oli imelik, ootasin, et saaksin ometi oma last näha. Kuid arstid soovitasid mul lamada, sest mul oli olnud suur verekaotus. Nii ma siis lamasin voodis, mõeldes millal ometi näen oma last, aeg tundus nii pikk olevat. Poolest päevast saabus minu abikaasa, palusin teda, et ta läheks last vaatama, kuna ise polnud ma ikka veel last näinud. Mind valdas selline hirmutunne, et kas temaga ikka on kõik korras.
Esimest korda nägin ma oma last pildi pealt, see oli nii jube. Ma ei saanud teda süles hoida. Ma ei saanud teda kallistada ja öelda talle, et kõik saab korda vaid ma nägin pilte temast, mis abikaasa teinud oli. Enne õhtut sain ma lõpuks oma last näha. See mida ma siis tundsin, kui teda esimest korda nägin, jääb mind terve elu saatma. Pisike keha, mis oli ühendatud erinevate aparaatidega, kanüül väikeses käes, andurid jala küljes, hapnikuvoolik ninas, sond suus….Ma lihtsalt ei suutnud teda sellisena vaadata, süda tahtis lõhkeda, ma ei saanud teda isegi sülle võtta. Palusin ennast ruttu sealt ära viia, sest mul oli hing nii valus, tahtsin ainult nutta.
Nutta sain ma edaspidi palju. Mind viidi intensiivravi osakonnast ära ühispalatisse. Algas mingi imelik elu seal palatis, iga päev nägin kuidas tulid uued emad oma pisikeste lastega ning kuidas nad koju läksid, kõik nii õnnelikud. Loomulikult see ongi õnnelik sündmus juhul kui saad oma lapsega koos olla. Ma lebasin tihti voodis ning nutsin, sest minu pisikest ei olnud minuga.
Ma teadsin, et mul sündis laps. Kuid mul ei olnud sellist tunnet, et oleksin sünnitanud. Mulle öeldi, et võin nii tihti ja nii kaua kui ise tahan oma lapse juures olla, kuid olles seal väikeste intensiivis, siis tundsin alati, et olen seal kuidagi ees ja segan arstide ning õdede tööd. Seal oli alati palju rahvast ning masinad pidevalt piiksusid, kui mõni masin hakkas imelikku häält tegema, siis tuli alati selline hirm peale, et kas nüüd juhtus minu lapsega midagi. 2-l või 3-l päeval saabus hea uudis, mul lubati laps sülle võtta, õigemini ta pandi mulle sülle.
Ma ei saaks öelda, et mind valdas suur õnnetunne pigem oli mul hirm, ta oli nii väike ja igasuguste juhtmetega ühendatud, ma lihtsalt kartsin teda hoida. Iga päev pidin üle elama lahkumise oma lapse juurest, vahel ei näinud ma teda tunde, öö saabudes ei näinud ma teda terve öö. Ma teadsin, et ta kosub jõudsalt ja arstid kiitsid teda, kuid ikkagi oli valus.
Olin lahus oma vastsündinud lapsest ning oma perest. Tundsin nii suurt üksindust. Ma ei näinud oma teisi lapsi, ma olin justkui tervest oma perest ära lõigatud. Füüsiliselt oli minuga kõik korras aga emotsionaalselt olin väga katki. Nutsin päevad ja ööd, lõpuks ei suutnud ma enam magada ega süüa. Abikaasa püüdis iga vaba hetke minu juures veeta kuid kuna meil on ka teised lapsed, pidi ta ka nendega olema. Seega enamus aja olin siiski üksi. Lõpuks lülitasin ennast justkui autopiloodi peale ning tegin asju automaatselt. Hommikul üles, pesema, sööma, last vaatama, tagasi palatisse kus lihtsalt istusin ning vaatasin aknast välja. Siis viidi mind üle teise palatisse, mis asus pisikeste intensiivravi osakonna kõrval, et oleks kergem lapse juurde minna. Uus keskkond lõi taas minu tunded sassi, olin küll lapsele lähemal, kuid harjuda taas uue kohaga oli tohutult raske.
Lõpuks hakkasid juhtuma imelised asjad. Ma võisin oma last üha rohkem ja rohkem puudutada ja kui minu käest küsiti kas ma sooviksin oma lapse mähet vahetada, siis ma olin küll maailma õnnelikum ema. Lihtsalt sellepärast, et ma saan oma lapsel mähet vahetada! See oli minu jaoks nii suur asi. Tasapisi võeti lapsel aparaate ja juhtmeid vähemaks, ma sain teda aina rohkem ja rohkem sülle võtta, see hetk oli lihtsalt imeline, kuid kõike seda varjutas alati see vastik tunne, et sa pead üks hetk lahkuma oma lapse juurest. See oli emotsionaalselt väga kurnav, sest ma tundsin päeva jooksul nii palju vastandlikke emotsioone, suurt õnne ja siis ahastust, kõik käis muudkui üles-alla, üles-alla. Minu kõige suurem tugi oli minu abikaasa, kui teda poleks olnud, siis ma ei tea, kuidas ma oleksin selle kõik üle elanud. Ta oli kõik vabad hetked minuga. Kui ma taas ei suutnud üksi olles nutmist lõpetada, sõitis ta lihtsalt selleks haiglasse, et mind kas või hetkeks näha ja kallistada. Mind õpetati oma pisikest sondist söötma ning anti lootust, et varsti saan ma oma pisikese enda juurde. Lõpuks saabuski see päev, kus võisin ta enese juurde võtta, ma olin nii nii õnnelik, kuid taas oli selle õnne kõrval hirm, sest õhtul pidin ta tagasi viima.
Ma mäletan nii selgelt seda õhtut. Kuidas ma viivitasin iga asjaga, küll vahetasin tal veel mähkmeid, küll rääkisin temaga juttu ja koridoris jalutasin temaga võimalikult aeglaselt intensiivravi osakonna poole. Nüüd tundus mulle see lapse ära andmine veel õudsem — ma ju alles sain ta endale ning pidin ta taas ära viima, jätma ta üksinda võõraste hoolde. Ma teadsin küll, et seal teda valvatakse ning jälgitakse, kuid midagi polnud teha, mu süda murdus taas.
Mul oli vahel tunne, et olen närvivapustuse ääre peal. See oli kohutav, ta anti sulle ja siis võeti jälle ära. Üks hetk ma tundsin taas, et ma lihtsalt ei jaksa enam, jõudu ei ole, ma lihtsalt läksin ja palusin nuttes, et mulle antakse perepalat, et minu pere saaks ometi koos minuga olla. Ja ma õnneks sain selle, see oli üks esimestest öödest, kus sain veidi paremini magada, sest minuga olid minu abikaasa ja 2-aastane poeg. Aga mitte beebi. Peale seda hakkasid asjad aina paremaks minema. Saabus päev, kui ma ei pidanud enam oma last ära viima, ma sain lõpuks temaga koos olla. Pisike kasvas, mina muutusin rahulikumaks, iga uus päev oli sammuke lähemal koju minemisele. Ja lõpuks arst laususki, et võite koju minna. Kõik see oli läbi, ma siiski elasin selle üle. Minu pisike ime sai lõpuks koju. Kahjuks oli minu jaoks see aeg mil haiglas olime, väga väga raske.
Ma tean, et arstid tegid suurepärast tööd ning ma olen äärmiselt tänulik, et minu laps on terve, kuid minule jättis see hinge suure haava. Isegi seda lugu kirjutades elan ma taas neid emotsioone läbi. Ka kodus olles oli mul pidevalt tunne, et pean varsti lapse ära viima. Ja sellist sidet, mis mul teiste lastega oli nende sündimise päeva algusest, mul samuti kohe ei tekkinud. Alles kuu aega hiljem ma justkui ärkasin mõttega, et mul on laps, ma sünnitasin ja mingi hetk tekkis meie vahele see imeline side. Ma pean teda väga eriliseks, sest ta on mulle palju õpetanud selle lühikese ajaga, eriliseks peavad teda kõik meie peres, eriti meie 2 aastane poeg, kes hoiab tal esimesest päevast peale, kui teda nägi, silma peal ja suhtub temasse erilise õrnusega. Nende kahe vahel paistab olevat väga suur side.
Kogu selle loo põhjal loodan ma väga, et see eriline projekt, mille eesmärgiks on anda enneaegsetele ja intensiivravi vajavate vastsündinud laste peredele võimalus koos olla, saab teoks. Meile on väga vaja sellist haiglat, kus vanemad saaksid olla esimesest päevast peale koos oma pisikese imega. Ma tõesti ei sooviks, et vanemad peaks läbi elama niigi raskel ajal veel selliseid emotsioone nagu mina. Kuid meie oleme nüüd väga õnnelikud ning kasvame jõudsalt, varsti on ees 3-kuuseks saamine.
Palju palju jõudu kõikidele vanematele, kes peavad seda teekonda läbima. Mulle jäi väga eredalt meelde sealt intensiivravi osakonnast üks lause — väikses kehas suur hing.
Tervitades, Aivi
Kui Sinu lapse sündimise lugu on selline, mida tahaksid jagada, siis saada see aadressil perejalaps@delfi.ee, märkides juurde, kas võime kasutada avaldamisel Sinu eesnime või soovid kirjutada anonüümselt. Eesti laste sündimiste lood, mida kogume, võivad olla erinevatest aegadest, erinevatest Eesti kohtadest ja erinevatest sünnitusmajadest.
Enneaegselt ilmale tulnud lapse jaoks on kõikvõimalike tänapäevaste aparaatide kõrval samaväärselt oluline tema ema-isa lähedus ja hoolitsus.
Järjest rohkem tähtsustatakse lapse ja vanema nahk-naha kontakti ning vanemate rolli vastsündinukosumisel.
Mida sügavamalt enneaegsena ja ebaküpsena laps ilmale tuleb, seda suurem võimalus on, et tal esineb edasises elus häireid kognitiivsetes funktsioonides: raskusi kõnes, õppimises ja suhtlemises. On tõestatud, et neil lastel, kes on intensiivravi jooksul saanud kosuda pere keskel, on need funktsioonid hiljem paremini arenenud.
Neile põhimõtele toetub ka Pelgulinna sünnitusmaja otsus rajada sünnitusmajja Eesti ja kogu Baltikumi esimesed vastsündinute intensiivravi perepalatid, kus terviseprobleemiga laps saab olla ööpäevaringselt oma vanematega koos, olles samal ajal sünnitusmaja personali hoolsa jälgimise all.
Eestis vajab 5-8% vastsündinutest abi intensiivraviosakonnas, s.o. 900-1000 last aastas. Erinevalt tervena sündinud beebidest eraldatakse intensiivravi vajavad vastsündinud veel tänapäevalgi oma vanematest hetkel, mil nad ilmavalgust näevad.
“Kingi pere” kampaania eesmärk on aidata kaasa sellise olukorra muutumisele Eestis, et ka enneaegsena ja haigena sündinud beebid saaksid esimesest elupäevast viibida seal, kus nad seda kõige rohkem vajavad — oma ema ja isa armastavas läheduses.
Teadusuuringud kinnitavad, et intensiivravi perepalatid on enneaegselt sündinud lapsele hindamatu väärtusega:
- väheneb vastsündinule tehtavate meditsiiniliste protseduuride hulk
- paraneb ravitulemus
- lüheneb haiglas viibimise aeg
- väheneb risk ema sünnitusjärgseks depressiooniks
- tugevneb lapse ja vanemate vaheline side
- märgatavalt paraneb lapse edasine areng ja ravivajadus
