Helena Poja sünnilugu sai alguse tänavu ühel jaanuari varahommikul. Kui Helena looteveed 31. rasedusnädala viimasel päeval puhkesid, kiirustas Bergenis elav abielupaar Helena ja Rait samas linnas asuvasse naistekliinikusse kontrolli. Seal tehti kohe ultraheliuuring ning määrati loote pikkus ja kaal.

„Miskipärast arvasin sinisilmselt kuni viimaste minutiteni, et lähen siit omal jalal minema ja käin veel mõned nädalad rahulikult ringi,” meenutas 32-aastane naine kontrollkäiku haiglasse. „Aga haiglast öeldi mulle kohe, et ühes tükis ma siit ära ei lähe.”

Miks otsusas pisipõnn määratud tähtajast kaks kuud varem ilmale tulla, ei ole keegi seletust leidnud, kuid selle üle pikalt juurelda polnud võimalustki. Kohe, kui oli selge, et laps on tulekuvalmis, tehti Helenale süstid, mis pidid valmistama ette loote kopsud — nii väikese ilmakodaniku kopsud ei ole veel iseseisvalt töötamiseks valmis. Seejärel algas ootus juba sünnituspalatis.

Sünnituspalatist intensiivravile

Esialgu hakati Helenal sünnitustegevust maha võtma, et süstid jõuaksid mõjuda, enne kui laps ilmale tuleb. Sündimisvalmis poiss kuulaski sõna ja jõudis kohustusliku ooteaja (24 tundi alates süstide saamisest) kõhus püsida. Helena meenutas, et kui laps sündima hakkas, polnud palatis veel ämmaemandat, kes pidanuks lapse hingamisteid aspireerima hakkama. „Selle peale öeldi mulle, et ärgu ma veel pressigu. Ütlesin, et mis mul siin pressida on, näete ju, et ta libiseb ise välja!”

Vähem kui 1900 grammi! Nii väike oli ilmaletulekut ootav pisipõnn.

Helena jaoks oli kõige tähtsam see, et väike ilmakodanik suudaks iseseisvalt hingata. Intensiivraviosakonna uks — selle ukse taga viibib sinu õnn, -rõõm, -südamevalu, teadmatus olukorrast, hirmud ja gallonite viisi pisaraid. Sinu enneaegselt sündinud laps.Kui poiss kõrvalise abita hingama hakkas, kadus südamelt suur mure. Nüüd saab kõik vaid hästi minna, olid Helena ja Rait optimistlikud. Kuna poiss oli aga kaheksa nädalat enneaegne, viidi ta sündimise järel vastsündinute intensiivravipalatisse. Esialgu niisugusesse, nagu Eesti haiglateski olemas on — suur ühispalat, kus on koos kuus last, kel kõigil erinevad terviseprobleemid.

Esimese nädala jooksul sai selgeks, et poiss on terve ja tubli. Et ta oli aga ilmale tulnud tavapärasest varem, ei olnud tal imemisrefleks välja arenenud. Seetõttu vajas poiss sondiga toitmist ning pidi seega haiglasse jääma. Kojusaamise eelduseks oli see, et tita suudaks iseseisvalt kõhu täis süüa ja et tema kaal kerkiks vähemalt 2200 grammini. Vastsündinuga jäid haiglasse ka ema Helena ja isa Rait. Kui esimene nädal veedeti intensiivravi ühispalatis rangema järelevalve all, siis mida nädal edasi, seda privaatsemaks ja perekesksemaks olemine läks.

Kolmandal, ühtlasi viimasel haiglas viibimise nädalal sai perekond olla juba täiesti privaatselt koos. Neile eraldati Bergenis asuvas lastehaiglas peretuba, milles olid olemas kõik võimalused vastsündinu intensiivraviks ja hoolduseks. Vaid nupuvajutuse kaugusel oli pidevalt ka õde, kellelt võis beebiga seoses nõu ja abi küsida.

Foto: Erakogu

Sellel pildil on beebi juba 24 tunni vanune. Helena ja Rait meenutasid, et nad said perepalatis viibides olla täiesti iseseisvad ja õelt nad abi küsima ei pidanudki. Kõikide toimingute puhul panid nad ise käed külge, olgu selleks mähkmete vahetus, beebi toitmine sondiga, vitamiinide manustamine või vannitamine. „Oleme nõukogudeaegsed inimesed, saame igas olukorras hakkama,” muigas Helena. „Algul käis õde lapse kohta andmeid üles märkimas, aga alates teisest nädalast tegime ka seda ise. Haigla töötajad kehitasid vaid õlgu ja ütlesid meie kohta naljatledes, et nendega on nii igav — nad teevad kõik ise ära, kohe näha, et Baltikumist tulnud!”

Samas, haigla personal toetas seesugust „isetegevust” igati: lõppkokkuvõttes jääb ju lapsevanemate otsustada, mida ja kuidas nad oma lapsega teevad, arstid-õed saavad anda üksnes soovitusi. Erandiks olid need pered, kes ei saanud pidevalt haiglas viibida.

„Kui vanemaid haiglas ei olnud, tegeles sel ajal lapsega ikkagi õde,” täpsustas Rait. „Kui peres on ka teisi väikeseid lapsi, siis on keeruline 24 tundi ööpäevas haiglas kohapeal olla, eriti veel siis, kui laps on intensiivis olnud kuude viisi.”

Sündides alla 1900 grammi kaalunud poisiklutt tähistab peagi oma esimese eluaasta täitumist. Ema Helena sõnul on poiss asjalik ja krapsakas ning hoolimata enneaegsusest on ta olnud sündimisest alates terve kui purikas. Ainus, mis veel enneaegsusele võib viidata, on see, et kümnekuuselt poiss ei istunud ning hambadki polnud endast märku andnud. Aga iga asi omal ajal.

Üksinda haiglas

Kui küsida Helenalt, kuidas ta võrdleb oma lapsega intensiivravis viibimise kogemust sellega, mida on näinud-kuulnud oma sõprade ja tuttavate käest, muutub naine kurvaks, natuke isegi pahaseks. „Ka minu Eesti sõbrannal sündis enneaegne laps. Sõbranna sai küll lapsega haiglas olla, aga tema mees mitte. Minu jaoks on see täiesti müstiline. Kuidas on see võimalik?” imestas ta. „Last sünnitades ei tulnud ma kordagi selle peale, et peaksin üksinda haiglas olema. Loomulikult on Rait mul ka kõrval! See tundus nii loomulik.”

Helena rääkis, et on sotsiaalmeedia vahendusel märganud ka väga markantseid juhtumeid. Näiteks otsis Saaremaalt pärit pereisa Mustamäel üürikorterit, et saaks koos naisega Tallinnas lapse juures haiglas olla.

„Kui üürida korter, tekivad ju kohe suured lisakulud. Maksad üürikorteri eest, maksad selle kodu eest, mis sul Eesti teises otsas on. Kui pead ka töölt eemal olema ega saa palka… Ja mis saab siis, kui laps on ravil mitte kolm nädalat nagu meil, vaid näiteks kolm kuud?” oli Helena olemasoleva süsteemi peale pahane, lisades, et Norras on kõik väga lihtsalt ja inimest esikohale seades ära korraldatud. Lisaks võimalusele pidevalt lapsega koos olla, maksis riik isale kinni ka töötasu selle aja eest, mille ta lapsega haiglas veedab.

Ühe haigla võimuses pole küll ära korraldada kogu riiklikku tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi, kuid Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliinik ehk Pelgulinna sünnitusmaja on siiski astunud julge sammu edasi perekesksema arstiabi suunas.

Foto: Kingi pere

1993. aastal ehitati Pelgulinna sünnitusmajja Eesti esimesed perepalatid ja lubati tervel lapsel olla sündimise hetkest alates koos oma ema ja isaga. Saanud inspiratsiooni tipptasemel haiglatest nii Norras, Rootsis, USAs kui ka mujal, leiti Pelgulinna sünnitusmajas, et ka haige lapse jaoks on kõige tähtsam vanemate lähedus.

Perepalatite kasutegur on teadusuuringutes tõestatud. „Mida sügavamalt enneaegsena ja ebaküpsena laps ilmale tuleb, seda suurem võimalus on, et tal esineb edasises elus häireid kognitiivsetes funktsioonides: raskusi kõnes, õppimises ja suhtlemises,” ütles dr Pille Saik, vastsündinute osakonna juhataja Pelgulinna sünnitusmajas. „On tõestatud, et neil lastel, kes on intensiivravi jooksul saanud kosuda pere keskel, on need funktsioonid hiljem paremini arenenud.”

Need lapsed saavad rutemini ja sagedamini emale põue ja seega ka rinnapiimatoidule. Just niisugune hellus ja hoolitsus on igale vastsündinule oluline ja aitab tal kiiresti paraneda.

Intensiivravi perepalatite kogemus on tõestanud ka seda, et ööpäevaringselt vanemate läheduses viibinud lapsed vajavad intensiivravi lühemat aega ja lubatakse koju varem kui need lapsed, kes on ravil ühispalatis. Samas tehakse neile lastele kõikvõimalikke raviprotseduure ja muid vahelesekkumisi vähem kui ühispalatis ravil olijatele. Miks see nii on, ei ole dr Saiki sõnul täpselt teada.

„Võimalik, et see on tingitud sellest, et perepalatis on perekond pidevalt lapse ümber ja vanemad vaatavad, miks nende last jälle kiusama tullakse,” ütles ta, viidates ennekõike sagedasele vereproovide võtmisele. „Vastsündinutele teatud analüüside ja protseduuride tegemine võib muutuda rutiiniks. Vahel tekib tõesti küsimus, kas ikkagi peame üht analüüsi tegema iga kuue tunni järel. Võibolla piisab, kui teeme selle homme, aga võibolla pole seda üldse vaja.”

Kindlasti ei jää seejuures tegemata need analüüsid või toimingud, mida teha on vaja, täpsustas dr Pille Saik. Pigem jäävad tegemata ebavajalikud torkimised, mis ei pruugigi lisainfot anda, aga mis on lapse jaoks siiski väga ebameeldivad.

Rääkides veel perepalati plussidest, tõstab dr Pille Saik esile, et tänu perepalatitele väheneb haiglas ka infektsioonirisk. Haigustekitajatega nakatutakse eelkõige käte kaudu, mistõttu on kõige tähtsam hoida käed puhtad — seda kõikidel, kes osakonnas ringi liiguvad. Lisaks iga lapse juures olevale desinfitseerimisvahendile on perepalatitega osakonnas desinfitseerimisvedeliku pudel ka iga palati ukse taga. Tahes-tahtmata jääb see palatisse sisenedes ja sealt väljudes käe ulatusse. Nii hoitaksegi kahjulikud mikroobid jõudu koguvatest patsientidest eemal.

Intensiivravi perepalat on niisiis mitmel põhjusel pisikese patsiendi kiirele paranemisele vajalik, näitavad uuringud. Kuid lisaks sellele on see tähtis ja hea ka emale-isale. Vanemad saavad viibida pidevalt oma lapse kõrval, olla talle toeks ning näha, mis temaga toimub.

„Vastsündinuga pidevalt koos olles tekib kiiremini ka emotsionaalne side lapse ja vanema vahel,” lisas dr Saik. „Väheneb ka mure ja ärevus, mis lapsest eemal olles tekiks. On tõestatud, et naistel esineb ka sünnitusjärgset depressiooni ja ärevust harvemini, kui ta saab kogu aeg lapsega koos olla.”

Foto: Kingi pere