Vanemate poolt vaadatuna paistis asi nii: laps lahkus õhtul raamatukokku. Kui kell näitas juba hiliseid tunde, läks isa poissi otsima. Veel veidi, ning Kalju ja Signe ajasid jalule politsei.

Kaks päeva teadmatust. Lõpuks helises telefon: “Tulge oma lapsele järele.”

“Sadamas kohtusime,” meenutab Kalju Kivi. Niipea kui uks meie vahel lahti läks, tormas ta mulle kaela.”

See oli Kalju Kivi kõige meeldejäävam kallistus oma poja Mihkliga.

Puudutus näitab hoolimist

Praegu on Mihkel juba täisealine. Lisaks on Kalju ja Signe Kivil veel täiskasvanud lapsed Märt, Juhan, Liisa ja Kalju Karl. Kallistused-embused vanemate ja laste – ka murdeealiste – vahel on nende peres olnud rohkem reegel kui erand. “Mul on tunne, et kui ma võtan lapsel ümbert kinni või teda patsutan, annan talle teada, et me oleme ikka koos ning moodustame terviku,” arutleb Kalju.

Umbes sama ütleb psühholoog Hele Kanter: “Kui murdeealisel kipub maailm tükkideks lagunema, on puudutused hea viis tagada baasturvalisust. See annab teadmise, et on koht, kus sind hoitakse, ning inimesed, kes seisavad su selja taga. Laps loeb sellest välja hoolimist.”

Kuid puudutused pole imerelv teie igapäevases võitluses teismelisega. Kehalised kontaktid on üks osa vanema ja lapse vahelisest suhtest. Kui läbisaamine on muidu jahe, ei suuda kallistus seda paremaks teha.

Seksuaalsed virvendused?

Kas pole veidi imelik kallistada seda 15aastast väljaveninud volaskit, kelle nina all turritavad esimesed vuntsiudemed. Või sama vana tüdrukut, kes näeb välja nagu täiskasvanud naine?

Vanemad tunnevad teinekord ebalust, eriti kui tegu on vastassoost lapsega. Tegelikult ei kujuta lihtne füüsiline tundeavaldus lapsele mingit ohtu. See ei tee poisist memmepoega, vaid õpetab jagama hellust oma tulevasele partnerile.

Samuti ei soodusta see ebatervet seksuaalsust, sest lapse ja vanema kallistus peab olema aseksuaalne. Kalju Kivi: “Kui Liisa oli murdeeas, oli see kontakt meil sageli midagi kallistuse ja patsutuse vahepealset. Mingit seksuaalset mõtet mul küll peast läbi ei käinud. Ma usun, et sellised tunded võivad tekkida siis, kui mehel on vahekord oma naisega nii emotsionaalses kui füüsilises plaanis puudulik.”

Süga mu selga!

Ilmselt olete juba aru saanud, et kui me räägime füüsilisest lähedusest, ei tähenda see ainult kallistamisi. Siia kuuluvad näiteks:

• käe õlale panemine,

• patsutamine,

• selja sügamine,

• masseerimine,

• haavade ja marrastuste ravimine,

• käest kinni hoidmine.

Küllap tunnete oma last ja teate ise, mis olukorras missugune vorm kasutada kõlbab, kuid kõik nad kannavad ühte sõnumit: “Ma hoolin sinust.”

Kallistusest saab patsutus

Nii et palun mitte nabanööri täiesti läbi lõigata. Ja palun mitte ka last embustega lämmatada. Loogiline areng on see, et tema kasvades jääb puudutusi vähemaks ning vormid muutuvad.

Kalju Kivi: “Meie pole oma peres füüsilist lähedust peale surunud, aga pole ka tagasi hoidnud. See on nii, et kui tunned, et pead teist inimest lohutama, leidma temaga kontakti, siis teed seda. Kalju Karl juba natuke häbeneb ka ja annab vahel mõista, et kallistamine ei sobi. Ma usun, et ta arvab, et on juba nunnutamise east väljas.”

Kuid üks tava on Kalju ja tema 15aastase poja Kalju Karli vahel säilinud siiani. “Meil oli nii, et kui olime tülis ning probleem sai selgeks räägitud, siis lõplik leppimine toimus kallistuse kaudu. Kallistus oli just nagu märk, et see asi on nüüd purgis ja sellega me enam ei tegele. Vahel embame Kalju Karliga üksteist ka nüüd, kui konflikt saab lahendatud. Üldiselt hakkavad kallistused minu poolt muutuma rohkem õlalepatsutamiseks ja koos jutu rääkimiseks. Sünnipäevadel kallistamine on küll loomulik.”

Elavam kallistab rohkem

Nagu öeldud, on Kivide peres kasvanud ja kasvamas kokku viis last. Kõik nad erinevad kehalise läheduse soovi poolest.

“Vanem poeg Märt võõristas füüsilist kontakti lapsest peale. Võtsid ta põlvele, ta püsis seal kolm sekundit ja pani siis minema. Järgmine laps Mihkel seevastu oli kontaktilembene, ronis igaühele sülle.

Teismeeaski tuli ta vahel ise kallistama. Mihkel tegi ehk rohkem sigadusi ka ja oli üldse emotsionaalsem,” ütleb Kalju.

Psühholoog Hele Kanter kinnitab, et laste kaasasündinud vajadus kehalise kontakti järele on erinev. “Mõne lapse energia töötab nn kiiretel pööretel, tal on kogu aeg soe. Ta ei jaksa taluda teist sooja keha enda kõrval. See jääb külge ja tuleb kaasa ka murdeikka.”

Kas tohin sind emmata?

Hele Kanter võtab füüsiliste kontaktide teema kokku järgmiseks nõuandeks: kuulake oma sisetunnet ja jälgige lapse reaktsiooni. Kui laps jookseb teie kallistuste peale minema, siis tunnustage seda. Kuid ärge tõmmake tagasi 100%, vaid otsige vähem lämmatavaid võimalusi. Tähtpäevade ja muidu emotsionaalselt eriliste hetkede korral on aga kallistus vägagi normaalne.

Intuitsiooni tasub usaldada sellepärast, et just teie tunnete oma last kõige paremini. Samas, kui meenutada Mihkli uskumatuid seiklusi põhjanaabrite juures, võib vaist vahel ka alt vedada. Kivide meelest polnud neil tookord nii suuri probleeme, mis pidanuks kodunt ära jooksmiseni viima.

Siit järeldus: suhete puhul on rääkimine pigem kuld ja vaikimine hõbe. Kui tunnete ennast last kallistades ebakindlalt, võite küsida, kas see on ikka okei. Siis jääb pimesikumäng ära. Laps tunneb end olulisena, sest temaga on asja arutatud. Puudutuste teema pole ka nii õrn, et sellest peaks rääkima kahekesi, vaikuses ja silma vaadates. Võite seda teha kergelt ja möödaminnes.

Hoiduge järskudest pööretest

Ebameeldiv võib pereliikme puudutus olla vaid siis, kui teil on õhus suurem lahendamata tüli.

Ja teisipidi – kui teie peres on helluse väljanäitamine loomulik, ärge kartke seda jätkata ka murdeealise lapsega. Te võite ju arvata, et teismeline ei vaja sama palju armastust kui väikelaps, kuid see pole tõsi. Tema vajadus helluse järele on tohutu. Probleem on selles, et ta suudab jätta oma käitumisega täpselt vastupidise mulje.

Ärge laske ennast eksitada!