PIHTIMUS: kuidas elada kaasa beebiuudistele, kui sisimas need murravad mu südame?

Saan suve lõpus 32. Rasestuda olen püüdnud üle viie aasta... tegelikkuses üle seitsme, sest pärast kaht aastat tulutuid katseid ja ovulatsioonitestidega möllamist hakkasime probleemiga arstide abiga tegelema, kuid seegi pole toonud tulu. Nii palju päevade lugemisi, nii palju rasedusteste, nii-nii palju pisaraid ja lootusetust. Ja mis kõige raskem: selle aja jooksul on minu ja abikaasa sõprusringkonnas ja nõbude seas pöörane beebibuum. Viimase nelja-viie aasta jooksul on lapsevanemateks saanud kaheksa meie sõpra, neist kolm on saanud lausa kaks last. Kaks sõpra ootavad hetkel esimest last ja üks enda teist. Mu õel on kolm veidi vanemat last, vennal üks kuueaastane. Ja nõbudel, keda meil on kahepeale kokku kaheksa, on lapsi sündinud viis. Ja meil... ei kedagi.

Tunnen end maailma kõige halvema sõbrana, et ma ei oska enam rõõmustada ja kaasa elada teiste inimeste beebiuudistele. Esimestel aastatel olin väga positiivne ja kui keegi lapseootele jäi, arvutasin peas kohe, et kui minul ka nüüd kohe peaks õnnestuma, oleks meie laste vanusevahe vot selline ja siis on neil tore koos kasvada ja mängida. Elasin tsüklist tsüklisse ja arvutasin mõttes, et kui ma sel kuul rasedaks jään, on lapse sünnitähtaeg siis, tema tähtkuju on see ja nii edasi. Ühel hetkel ma loobusin sellest, sain aru, et selline mõtlemine ei aita mu niigi lootusetule enesetundele kaasa.

"Iga asi juhtub omal õigel ajal," ütleb mu ema ja ma ei taha midagi halvasti öelda, sest ta on mu ema, aga... ? Samas on ta juba neli lapselast ja võib-olla ta ei seagi enam minu suunas mingeid ootusi, aga olen alati tundnud, et ta lihtsalt ei mõista seda teemat, ei oska kaasa tunda sellele valule, mida ma juba aastaid tunnen. Mu suurimaks usaldusisikuks on õde, kelle lapsi ma jumaldan ja kelle suhtes mul ka mingit minul-oleks-ka-pidanud-laps-sündima trotsi ei tunne, sest noorim neist on neljane, ajast mil ma olin veel rõõmsas ja naiivses usus, et sünnitan hormoonitablettide ja vajadusel kunstliku viljastamise abil (seda proovisime kokku kolm korda) peagi talle sama vana mängukaaslase.

Ja asi on selles, et ma ei soovi kasuvanemaks hakata ega lapsendada. Võite mind kividega loopida, aga see ei ole miski, mida ma teha tahan ja seda ei soovi ka mu mees. Teame, et on nii palju lapsi, kes vajavad perekonda, aga ei näe ise end seda teekonda ette võtmas. Oleme leppinud, et kui lapsi ei tulegi, siis jääme kahekesi. Ja anname endast parima, et naeratada ja rõõmustada, kui keegi jälle teatab, et on lapseootel. Mitte, et meil nende üle hea meel poleks, ikka on. Aga ma ei kujuta ette, millal suudan enda olukorraga piisavalt leppida, et see rõõm oleks siiras. Perekonnaga on lihtsam, mu pere hoiab kokku, aga sõbrad-sõbrannad ja nende roosa-sinised mannavahused katsikupeod ja laste sünnipäevad (kus me põhimõtteliselt ei käi). Neid ma ei kannata, need murrravad mu niigi katkise südme.