Reaalsusse naasmine näib ebareaalne. Ma olen harjunud olema 90% ulatuses beebipiimaga kaetud ja juuste pesemise asemel kuivšampooni kasutama. Ma pole jõudnud veel trenni minna ja mu garderoob koosneb retuusidest ja väljaveninud t-särkidest. Ma eelistan tavaliselt mitte vastata, kui keegi helistab või uksekella laseb. Mulle siiralt tundub, et ma ei oska enam oma magamatusest mustadele silmaalustele peitekreemi määrida ja ma väga loodan, et mõni mu vanadest riideesemetest veel selga passib.

Sina, kullake, kes sa seal istud ja naeratad — sul pole aimugi, mis kahe nädala pärast juhtuma hakkab. Sinu jaoks pole see ilmselt veeranditki nii raske kui minu jaoks. Ometigi muutub ka sinu elu kardinaalselt. Ma olen juba pool aastat proovinud leida sulle lapsehoidjat, aga kõik kandidaadid tunduvad kahtlased. Taipavad nad ikka sinu eest hästi hoolitseda või lülitavad minu lahkudes sisse teleka ja viskavad su hooletult mängunurka? Vahetavad nad su mähkmeid õigel ajal, pühivad tatist nina ja annavad õigel ajal süüa?

Ma mõistan, et tööle minek on vaid üks paljudest “nabanööri lõikamistest”, mis mul sinuga läbi tuleb teha. Hetki, mis toovad klombi kurku, seisab ees lugematult — olgu selleks siis lasteaeda või kooli minek või su esimesed kunstiteosed. Sellega tuleb harjuda. Õnneks on mul veel 2 nädalat aega…

Jaga
Kommentaarid