Karolini pereelu| Laps on jälle haige...
Mu laps on jälle haige. "Jälle", sest minu meelest ta nagu just oli, ehkki tegelikult on viimasest haigusest möödas ikka mitu-mitu kuud. Aga see jälle-tunne tuleb peale, sest tema 1,5 eluaasta jooksul on inhalaatori sisselülitamist, hanerasva purgi järele haaramist ja pärnaõietee valmistamist olnud vähemalt 3-4 korda ja minu jaoks on seda palju. Mis veel siis saab kui lasteaia aeg kätte jõuab ja tatiste-köhivate lastega kokkupuutumine on pea vältimatu?
Ennetan haigusi normaalsel moel: peseme käsi nii enne söömist kui õuest tuppa tulles, ei jaga toidunõusid ja mängukohtingud jäävad ära, kui mängukaaslane on tõbine. Toit on tervislik, vitamiinid laual. Aga vahel piisab ühest bussisõidust, ühest kokkupuutest... ja tulemuseks on raisatud nädal või kauemgi. Ja kui kurb on nii ilusa suveilmaga oma uudishimulikku poissi tubasel režiimil hoida. Me võime ju raamatuid lugeda, joonistada, koos süüa teha ja askeldada, aga aknast paistavad talle puud, autod ja mänguväljak. Kurb on. Kõik võtaks endale kui vähegi saaks.
Ja siis on näpuga näitajad. "Kas ta alles ei olnud haige?" "Jälle nohu?" "Lugesin kuskilt, et õige toitumise ja eluviisiga saab viirushaigusi täielikult vältida." See on veelgi väsitavam, sest pole midagi väsinumat haige lapse ema hingest. Isegi kui see haigus on lihtsalt köha. Oma last valusalt köhimas kuulda, tema lurisevat nina pühkida ja palavat pead paitada on valus, sest sa teed kõik, mida sa suudad, aga ometi ei saa sa teha piisavalt, sest see tuleb läbi põdeda.
Kirjutan nagu toimuks midagi eriti hullu, aga ei, õnneks on meil vaid viirus külas. Aga täna teeb see mind kuidagi eriti kurvaks. Ja annab jälle selle läbi kukkunud ema tunde, et midagi ma ju ikkagi tegin valesti, et ta selle viiruse endale külge sai. Mina vastutan. Ja siis näidatakse näpuga. Oeh!