Kõigile asjaosalistele oli asi selge, et siit edasi viib meie tee EMO-sse


Kõigile asjaosalistele oli asi selge, et siit edasi viib meie tee EMO-sse
Foto: Erakogu

Viisin Merrumi eelmisel pühapäeval Memme juurde. Lapsed vajavad vahel lihtsalt omaette aega. Meil oli sellel päeval plaan Elanora ja Nanobeegiga minna mänguväljakule. Saime vast pool tunnikest Elanoraga ennast soojaks kiikuda, et siis teisi atraktsioone vallutama minna, kui tuli Memme kõne. Merimeel oli järsku hirmus kõhuvalu peale tulnud. Jätsime oma mänguväljaku seiklused kus seda ja teist ning põrutasime Merrumile järgi. Koha peal selgus, et asi on üsna hull, sest laps oli kägaras ega saanud ennast üldse liigutada. Kõigile asjaosalistele oli asi selge, et siit edasi viib meie tee EMO-sse.

Jätsime Elanora Katu ema juurde, et Nanobeebi ja Merrumiga Erakorralise Meditsiini Osakonna valude ja mõnudega tutvust teha. Peamiselt siiski valudega. Eks üks EMO-sse mineku põhjus oli kindlasti see, et Elanoraga oleme EMO-s käinud. Merimee vaatas, et õde on selles vahvas asutuses saanud hängida ning tundis, et kaua enam see jõhker diskrimineerimine ei saa jätkuda. Tulime lapse soovidele vastu ja võtsime teekonna EMO poole ette. Üksiti saime Nanobeebile ka EMO-t tutvustada, muidu võib see tegelane aasta pärast ennast samuti diskrimineerituna tunda.

EMO-sse jõudsime nõks peale seitset õhtul. Me sel hetkel ei teadnud, et see on väga ebasobiv aeg. Esiteks oli vastuvõtulaua tädil väga süvenenult pabereid vaja täita. Teiseks toimub arstide vahetus kell kaheksa. Loogiline mõtlemine ütleks, et kuule, kui arstide vahetus on kell kaheksa, siis ei pruugi olla kella kaheksa ajal arsti ja kui vaja dokumente täita, siis asendab teda sellel ajal järelikult keegi teine. Vähem kui kolmveerand tunniga saime selgeks, et loogikaga pole selles olukorras midagi teha ja tuleb kohaneda uute oludega väga kiiresti. Panin Katu haigla ukse ees Merrumiga maha ja läksin koos Nanobeebiga parkimiskohta otsima. Need on muideks kallimad kui Kesklinnas. Arvestades nõudlust saan aru, miks see nii on.

Loe veel

Seotud lood:

Kui kümne minuti pärast haiglasse jõudsin, nägin Katut ikka veel vastuvõtulauas oigav laps süles seismas. Viskasin kildu, et kuule, kas oli pikk järts, et alles nüüd löögile pääsesid. Katu põlevat pilku ja randmesse surutud küüsi nähes sain aru, et asjad päris korras polnud. Selgus, et mingit järjekorda polnud, ta oli siiani jahunud vastuvõtu tädiga. Ülimalt tuima, kuid samas püüdlikult tõreda olekuga tädi teisel pool letti vaatas oma arvuti ekraani ja täitis dokumente. Katu oli oma tavapärases viisakuses kenasti tere öelnud ja suhtlust alustanud kümme minutit tagasi. Tädi oli vastuseks ebamäärase möhhh öelnud ja pilku tõstmata arvutit edasi klõbistanud. Siin nüüd Katu nõutult seisis, valust nuuksuv laps süles. Lõpuks sai siiski tädi oma kirjatükid valmis ning asus üsna vastumeelselt meiega suhtlusesse. Jäi mulje nagu oleksime väga ebameeldivad kutsumata külalised, kes just pressisid ennast sisse üheinimese erapeole.

Suhtluse alguseks soovis tädi Merimee isikukoodi. Loomulikult ei teadnud Katu esimeses ähmis seda peast. See meie niigi kehvalt alanud vestlusele uut positiivset nooti juurde ei lisanud. Pärast tõsist puhkimist ja pominat me siiski läbi Katu isikukoodi selleni jõudsime. Seejärel tuli meil pikk arutelu, kas meie elukoht asub Saue vallas või ikka Tallinnas. Kui nüüd see asi lõpuks google mapsi ja muude veenvate asitõenditega sai selgeks tehtud, hakati uurima, et mis asjus kah noored aega veetma tulid.

Kõigest tühise viieteistkümne minutiga olid tädil vajalikud andmed olemas (sellest vast kümme minutit kulus aadressi vaidluseks) ja ta andis meile loa arsti kabineti taha ootama minna. Meie järel astus tädiga vestlusesse üks filipiinlanna, kes koos minuga sisenes. Kannatlikult oli ta seda omamoodi veidrat hääletud sõnelust pealt vaadanud. Tal oli näpu otsas Merimee vanune laps, kellel oli juba teine päev järjest 40 kraadi palavik. Ma imestasin, et kuidas see laps veel jalul seisab.

Lasin Katul arsti kabineti taha ootama minna. Ise tundsin mingi kuuenda meelega, et peaksin seda vestlust nii igaks juhuks poole kõrvaga kuulama jääma. Võtsime Nanobeegiga positsioonid sisse tehes nägu nagu loeks koos mingit seinal olevat haigla teavituslehte. Filiplanna alustas küsimusega, et kas tädi inglise keelest aru saab? Kergest noogutusest sai nii filipiinlanna kui ka mina aru, et midagi ta ikka mõikab. Filipiinlanna rääkis hästi rahulikult ja malbelt oma mure ära, et isegi mina, kellel inglise keel just mingil A tasemel ei ole, sain kõigest kenasti aru. Tädi vaatas talle terve see aeg ilma ühegi emotsioonita otsa. Kui oli kogu inglise keelse jutu ära kuulanud, hüüdis taha ruumi, et ei tea, kas peaks Indiira kutsuma? See nagu mõikab inglise keelt. Tundsin, et nüüd on minu kord ette astuda, pean hädasolevaid inimesi aitama, asusin tõlgirolli. Selgitasin ikka veel tõreduslevel saja peal tädile, mis olukord on ja millest hädasolev inimene rääkis. Tädi arvas selle peale, et kuule noormees, me saame siin ise ka hakkama. Jätaks meditsiinialased tööd ikka vastavatele töötajatele onju. Ma ei jätnud jonni ja olin siiski nii kaua tõlk, kuni saabus päästeingel Indiira, kes teatepulga üle võttis. Seni saime isegi filipiinlannale ilusa inglisekeelse ankeedi välja kaubelda, kuhu ta sai lapse andmed kirjutada ja viimaseaja haigusloost ülevaate anda.

Läksime Nanobeebiga Katu juurde, kes meie sõjasangarit süles hoides arsti kabineti ukse taga järjekorras istus. Järjekorras oli vast kolm kundet enne meid. Kell näitas mõni minut pool kaheksa läbi. Kuidagi vaikne tundus seal kabinetis, kuni avati uks ja välja astus plätudes arstionu. Ma nägin, kuidas meist järgmine perekond silmnähtavalt elavnes. Eeldasin sellest, et nad on siin juba jupp aega oodanud ja lootsid nüüd arsti jutule saada. Tutkit nad said. Arstionul oli portfell näpu vahel ja ta kaapis tuhatnelja minema. Alguses mõtlesin, et läks vast vetsu või midagi, aga see lootus kadus peale mõningast passimist. Ju helistati kodust, et kuule tüüp, nüüd on lood nii, et värskekapsaboršš sai valmis just nüüd ja ise tead, kui hiljaks jääd, sööd külma suppi. Iga gulinaariast lugupidav kõrgharitud inimene (mida arstid ka ilmselt on) teab, et külm värskekapsaboršš ei sobi isegi mitte vihavaenlasest ämmale anda. Lootus oli, et ehk ta rääkis uuele vahetuse arstile tekkinud kriisiolukorrast ja see ilmub vähemalt varem kohale, et ei jääks mingit ebamäärast auku erakorralise medistsiini osakonnas sisse. Paraku ei ilmunud kedagi ja see tegi väga kurvaks nähes, kuidas ukse taha aina rohkem oigavate lastega peresid koguneb. Katuga jäi meil üle ainult selle olukorra tobeduse peale naerda ja palvetada kõrgemate jõudude poole, et vähemalt kui arst ikkagi välja ilmub, oleks ta lahke ja meeldiv inimene.

Seni kui Katu enda mälestusetes kunagise menusarja Kiirabighaigla tegelaskujusid läbi raalis, et nendest kõige ägedam meile arstiks manifisteerida, läksime meie Nanoga ringi luusima. Nanobeebi, kui ikkagi noor elujõudu täis inimene, ei salli sellist mõttetut ühe koha peal passimist. Päris haigla poole peale me minema ei hakanud, sest kuuldavasti oli sealt just mingi uhke kõhuviirus üle käinud ja meil kummalgi ei olnud sellel õhtupoolikul suuremat sorti huvi tutvuda uue kõhuhädaga.

Koridorides olid lambid täielik hitt Nanobeeile. Ma jõudsin siiski jälgida lisaks lampidele ka üldmuljet. Tänasin jumalat, et me enam sügavas veneajas ei ela, kus haiglad kõik mürkrohelised või mingit muud õõvastavat värvi olid. Ei saaks öelda, et tegemist oleks just väga lastesõbraliku keskkonnaga, aga mingid püüdlused olid siin tehtud. Näiteks leidsime kolm neli värvilist pilti koridori peale. Neid võiks vast kordades rohkem olla, sest see paar pilti mõjus nagu kuidagi kohmetult võõralt. Pärast arstikabinetis olid igati vahvad pildid seinte peal ja mõnusad värvid ka. Kuid nagu me ise kogesime, möödub lastel enamus aega kabinetist väljaspool passides ehk ka see keskkond peaks looma turvalisemat tunnet.

Mis sest, et mustvalge, kuid väga mõnusa emotsiooniga pilt suisa kutsus kõhuhädaga lapsi enda juurde.

Fuajees leidsime kaks vinget vaatamisväärsust. Esimene oli mossis turvaonu, kes kuidagi ei saanud oma ristsõna lahendamisega hakkama. Nanobeebi õpetas torisevale onule ilamullide tegemist, minuti pärast itsitasid mõlemad pooled, nii õpetaja kui õpetatav. Teiseks vaatamisväärsuseks oli näksiautomaat. Igati värvikirev aparaat tegi meele Nanol rõõmsaks ja kindlasti nii mõnelgi haiglas viibival lapsel veel. Paraku mulle mõjus see vastupidi. Tänasel päeval, kus riik kulutab liigsuhkru tarbimise ja tervislikult toitumise teavitustöö kampaaniatele suuri summasid, nullib üks selline aparaat keset raviasutust kõik selle ära. Neid kampaaniaid tehakse just selleks, et laste tervist toetada ja ennetada olukorda, et nad siia haigla seinte vahele naljalt ei satuks. Ja siis on siin samas haiglas kapp täis suhkrut, transrasvasid ja e-aineid. Ainuke suhkruvaba toode oli siin vesi.

Foto: Erakogu

Selline näksiautomaat lastehaiglas on põhimõtteliselt sama, mis Wismari kainestusmajas Saku Lätte veetünnid viinaga täita.

Ei teagi, kaua ma sinna kapi juurde neid muremõtteid oleks mõlgutama jäänud, kui Katu poleks mind hüüdnud. Katu kutsus mind enda juurde, sest meie pidime olema järgmised, kes löögile pääsevad. Merrum õnneks ei sipelnud enam valude käes, vaid suisa norskas Katu süles. Kohe situatsiooni algusest saadik oli Katu pidevalt ühenduses meie pere homöopaadiga. Sellel hetkel, kui meie Nanobeegiga rändama läksime, andis Katu vajaliku homöopaatilise terakese Merumile sisse. See mõjus sisuliselt kohe, sest Merimee sai nii palju leevendust, et jäi magama. Minul igatahes nende terakeste vastu on aasta aastalt austus kasvanud. Täiskasvanule võib see vabalt ka platseebona mõjuda, aga laps ju ei tea, mis mõju oodata. Ma enam ei mäleta palju kordi me oleme tänu õigele terakesele õigel ajal manustades ära hoidnud igasuguseid pikaajalisi põletikke ja nendest tulenevaid lapse soolestiku laastavaid antibiotsikuure. Alati oleme lasknud just in case ka tavameditsiinil järelkontrollid teha, et olla veendunud, et kõik ikka ok on.

Kell oli kaheksa läbi kümme minutit, kui me saime arsti juurde löögile. Võimas läbimurre, kõigest 45 minutit ootamist! Meie palvetele oldi vastatud. Arstineiu oligi väga meeldiv inimene. Ta vaatas Merrumi üle seletasime talle ära asjaolud, et oleme suhtluses ka homöopaadiga, talle oli see väga ok, meie jaoks tähendas see kohest usalduse tekkimist. Ta saatis meid proove tegema. Oli vaja pissi- ja vereproovi.

Vereproovi jaoks läksime järgmisele korrusele. Sealne protseduuritädi oli sellise olekuga, et kuulge tüübid, miks te siia just täna pidite tulemaaaaaa, kas tõesti kuskil mujal enam vereproove ei saa anda või. Ta ei öelnud ühtegi sõna ja jumal tänatud, sest mulle tundus, et sealt midagi ilusat ei oleks tulnud. Selles mõttes olime me talle väga tänulikud. Pissiproovi saime all teha. Selleks pidime jälle vastuvõtulaua tädidega suhtlema. Võrreldes vereproovi tädiga tundusid need tšikid nüüd ikka juba üsna muhedad, mis sest, et meile mõmiseti sealt miskit vastu normaalse vestluse asemel. Oleks pidanud kohe alustama ülemisest korrusest. Järgmine kord siis teame.

Kui me nüüd oma protseduuride ringilt arsti kabinetti tagasi jõudsime, tundus see kabinet kogu üldmulje taustal üsna muheda kohana oma lapselike joonistuste ja toreda arstiga. Arst pakkus meile välja võimalust haiglasse ööseks jääda jälgimise alla. Vastasime, kui ühest suust kogu pundiga konkreetse EI! Ta arvatavasti aimas selle EI tagamaid ja pakkus välja, et kuna tegemist on normaalsete inimestega, siis ta usaldab meid koju, kui jälgime lapse olekut terve öö. Tavalise viiruse puhul laabub kõik loomulikku teed pidi sõber vetsupoti seltsis, aga kui valu hullemaks läheb, on pimesool ja siis peame nobedasti tagasi tulema. Saime juhendid kätte ja juba kella poole üheteistkümneks olimegi taas värske õhu käes.

Kogedes seda energiat ja keskkonda mõtlesin, et kas saaks natuke paremini seda olukorda, nii suhtumise kui üldise atmosfääri seisukohast toimetada? Ega ma tegelikult pikalt mõtlema ei pidanudki, sest elu tõi järgmisel hommikul ise lahendused kandikul kätte.

Hommikul läksime kogu pundiga meie oma kodusesse nunnusse Laagri Perearstikeskusesse. Meil oli tegelikult ette nähtud Madeliinega korraline külastus, kuid arvestades eelneva päeva juhtumeid sai üksiti Merrumi olukorda ka ära kaardistada. Õnneks oli Merrumi kõhuvalust ainult kerge hell tunne alles jäänud.

Kui Mustamäe lastehaiglasse minekut kaalud sa väga tõsiselt, lausa nii tõsiselt, et hakkad youtubest otsima õppevideosid, kuidas teha koduste vahenditega pimesoole operatsiooni, et mitte sinna keskkonda tagasi minna, siis Laagri perearstikeskuse lasteosakond on koht, kus sa mitte ei taha minna, vaid sai ei taha sealt pärast ära tulla.

Astud uksest sisse, sind ootab moderne avar valge elurõõmus ruum. Arstid ja õed naeratavad sulle. Räägivad sinuga ning tunnevad sinu vastu siirast huvi. Lastele on ootamiseks eraldi ruum, kus nad saavad erinevaid arendavaid mänge mängida. Ja no see õde, kes meid sellel päeval aitas, oli ikka täielik ingel. Ma uurisin ta käest, et mis jamaga ta on hakkama saanud, et selline kullatükist ingel taevast maa peale pagendusse on saadetud?

Merrumil oli vaja taas vere- ja pissiproov teha. Seekord oli vaja veenist võtta. Õde koos vereproovi tädiga olid elavad inimesed, kes suhtlesid lapsega ja asusid alles siis protsetuure tegema, kui lapse hirmud olid lahustunud ja tema tähelepanu oli juhitud mõnusamale tegevusele, kui valus sutsakas veeni. Me ei saanud kuidagist hakkama pissiprooviga. Peale pooletunnist katsetust läksime fuajeesse, kus sind ümbritsevad rahulikud loodushääled koos zen muusikaga. Seina pealt ekraanilt tulevad kaunid loodusvaated. Sa tunned ennast pigem spaas, kui arstiasutuses. Seal istudes ootasime püha pissihäda.

Õde tuli meie juurde ja uuris kuidas meil läheb? Ta tundis muret ega me liiga palju aega nende pärast ei pea nüüd kulutama? Mul vasardas peas "dziisas, mis toimub, kas eilne EMO-s käik oli mingi jube uni või on hoopis praegune olukord mingi roosamannavahu filtriga ülesvõetud fantaasiafilm, kuhu me perega sattunud oleme?" Õde arvas, et tassike kakaod kiirendab kindlasti pissimise vajadust. Enne, kui arugi saime, oli krapsakas neiu juba joogiautomaadi juures, võttis enda taskust raha, et meile värske kakao tellida! Merrumile mõjus see kakao edukalt. Peagi oli pissiproov tehtud ja meiega jäeti jumalaga. Üsna vastumeelselt lahkusime oma nunnust perearstikeskusest. Hiljem helistas maakera parim perearst meile ja uuris kõigepealt, kas on sobiv hetk rääkimiseks. No milline suhtumine ma ütlen! Tuli välja, et oligi mingi imekiire äge batsill, millest me omade jõududega olime jagu saanud ja millest ainult haledad jäägid vereproovis järgi jäänud on.

Saime teada, et saab ka teistmoodi. Loomulikult ma saan aru, et Laagri perearstikeskuse vastuvõtu tädi koormus on hoopis teine, mis sadu erinevaid patsiente vastuvõtvas EMO tädil, kuid ehk saab seda koormust kuidagi vähendada näiteks andmete sisestaja näol või vajadusel oleks vastuvõtus varutädi kohe olemas. Veel parem oleks, kui vastuvõttu valitakse inimesed, kes oleks hea suhtemisoskusega. Niigi paanikas ja stressis lapsevanemad võtaksid kriisiolukorda palju chillimalt ja see kanduks vast ka lapsele edasi. Näiteks EMO kõrval asus traumapunkt, kus Katu alguses sisse marssis. Seal on täpselt sama koormus, kuid vastuvõtutädi oli Katu väga leebelt ja suure naeratusega vastu võtnud ning viisakalt EMO-sse saatnud.

Arstide vahetustega kaasnevate pausidega saaks ehk ka midagi ette võtta. Hiljem oma kogemust jagades tuli välja, et me pole esimesed ja kindlasti vast ka viimased, kes on sattunud vahetuse aja peale ja pidanud oigavate lastega lihtsalt tühja passima kõledas koridoris. Me ei kujutaks ju ette seda, et helistame tuletõrjesse maja põlengust teavitama, kuid sealt vastatakse, et olge palun nii hea ja helistage poole tunni pärast tagasi, meil hetkel siin väike valvemeeskondade vahetus käimas, pole kedagi saata. Kui see vahetuste vaheline pausi värki ikkagi võimalik pole ära kaotada, siis tasuks järgmise remondi eel korra näiteks Laagri perearstikeskusest läbi astuda ja võtta õppust, kuidas saaks ootamiskeskkond lastesõbralikumaks muuta. Võib juhtuda, et mõned progressiivselt mõtlevad EKA tudengid teevad heategevusprojekti näol need seinad väga vahvaks ja lustakaks.

Olgu kuidas oli, aga mulle tundus, et inimesed andsid endast parima, mis nad just sellele hetkel anda said.

Igatahes oleme tänulikud uudse kogemuse ja abi eest SA Tallinna Lastehaigla. Ekstra tänud Laagri Perearstikeskuse personalile. Ma väga tahaks loota, et lähimas tulevikus on kõik perearstikeskused teist eeskuju võtnud!

Kui Sulle meeldivad Piltsbergide tegemised, viska Facebookis like ja jälgi Instagrammis!

Illimar Piltsberg on elurändurist optimist, Katu mees ja kolme lapse isa, kellele meeldib koguda ja rääkida lugusid läbi enda ning teiste kogemuste. Tema blogi leiad SIIT!

Milliste probleemidega pöörduda perearsti poole ja millistega EMOsse, vaata SIIT!