Seiklusjutud meeldisid Merrumile kõikse rohkem. Seda oli sellest aru saada, et ta ei tahtnud jutule enam vahele segada, vaid lasi ennast lugude voolul vaikselt kaasas kanda, kuni jõudsime tudumaa väravateni. Selleks hetkes enam päris hästi ei olnudki aru saada, kas lugu jutustas edasi issi või oli Unemati jutusaua üle võtnud.

Ühest sellisest järjekordsest loost sündis Merrumi vaieldamatu lemmik tegelane LOKKIS OKASTEGA SIIL. Sellesse tegelasse kiindus Merrum kohe esimesest korrast nii palju, et ta hakkas meil üsna tihti õhtuti külas käima. Õigupoolest ei saanudki enam ühtegi lugu jutustada, kus Lokkis okastega siili poleks mängus olnud. Katu kuulas neid lugusid teisest toast pealt ja palus mul neid kirja panna. Loomulikult läks elu oma rada ja kirjapanemiseni ma ei jõudnudki. Nii juhtus, et järgmised lood võtsid eelmiste kohad ja vanad vajusid igavesse unustusse. Kuid päris esimene lugu Lokkis Okastega Siilist jäi kõigi katsumuste kiuste kestma. Kui teil on hetkeks mahti, võin seda lugu teiega jagada.

Sai see lugu alguse Suures Võlulaanes. Ajal, mil lustlik kevadneitsik pakkis oma asjatoimetusi kokku, et teha ruumi auväärt suveemandale. Selles samas laanes elas üks igatpidi harilik siilipapa koos oma armsa siilimammaga. Nende perre sündis väike poeg. Sündis ta siis, kui kuu alles laant oma hõbedaste kiirtega paitas või oli juba kuldsed päikesekiired tervitamas esimesi võililleõisi, seda keegi päris täpselt enam ei mäletanud. Kogu tähelepanu läks hoopis pisikesele ilmakodanikule, kes nägi välja üpris eriskummaline. Lausa nii eriskummaline, et metsa kõige vanem elanik 1000- aastane Tammevana polnud sellist tegelast veel oma elu jooksul kohand. Sellel väiksel siilikesel ilmusid kohe peale sündimist selga lokkis okkad. Imearmsad väikesed krussis okkakesed. Teised siilivanemad, kes uudist kuuldes kohale tormasid, paraku nõnda ei arvanud, et need okkad kuidagimoodi armsad saavad olla. Neile tundus siilikese välimus suisa kohutav. Täiesti ebamaiselt võõras ja mitte sobilik ühele korralikule siilile. Siilikese vanemad olid aga üliõnneliku ja nende südamed täitusid armastusest oma pisikese nöbinina vastu. Lokkis Okastega Siilile sai nimeks Lokkis Okastega Siil, kuid teda hakati vanemate poolt hüüdma lihtsalt Loki.

Läks aeg edasi ja Loki kasvas suuremaks. Ta tahtis väga koos teiste siililastega siilikeste mänge mängida, aga teised lapsed ei tahtnud teda kunagi kampa võtta. See tegi Loki üpris õnnetuks ja üksikuks. Asi läks seda hullemaks, kui teda norima hakati. Ta nägi ju hoopis teistsugune välja ja käitus ka teisiti, kui teised siilid. Kui teised siilid puhkisid alatasa iga asja peale ja ajasid teravad okkad turri, hakkas Loki hoopis naerma. Okaste turri ajamisest polnud juttugi, talle hoopis meeldis, kui keegi talle pai tegi ja tema jäikades lokkis okastes sasis. Selline käitumine ei olnud kohe kuidagi siilidele kohane. Nii palju kui mäletati, olid kõik siilid maast madalast iga väiksemagi asja peale okkat turri ajanud ja kõvasti puhkinud. Oli täiesti ennekuulmatu, et keegi saab teisiti käituda. Kuigi olid mõned päris pisikesed siilikesed, kes vahel koos Lokiga salaja naeru peopesa sisse kihistasid. Seda kuuldes tulid kohe kohale vanemad, kes keelasid taolise jama ära ja käskisid käituda nagu on kombeks olnud aegade algusest.

Lokkis okastega siil kohtub esimest korda propelleriga jänesega. Siit saab alguse üks vägev sõprus.

Ühel päeval, kui Lokit jälle kõvasti noritud oldi, otsustas ta, et läheb Metsavana juurde, kes on kõigist kõige targem. Ta tahtis Metsavanalt teada saada, miks ta ei saa olla samasugune nagu kõik teised siilid? Tee Metsavana juurde ei olnud kerge, sest vana elas suure rabasaare peal metsa keskel asuvas rabas. Seda saart ümbritsesid tuhanded salakavalad laukad ja põhjatud järvekesed. Kui Lokkis Okastega Siil raba äärde jõudis, tuli tal kurbusest nutt peale. Ta mõistis, et ei suuda eluseeski oma pisikeste jalakestega hüpata üle laugaste ega jaksa ujuda üle lõputute järvekeste. Sedasi nuttes hakkas ta kõrvu põrin. See põrin läks aina suuremaks, kuniks ta ette ilmus jänes. Mitte mingi tavaline jänes, vaid Propelleriga jänes. Selle jänese sugulane on Karlson, kes elab suures linnas. Propelleriga jänes eelistab metsaelu, kuid krutskeid teeb samasuguse isuga nagu Karlsongi. Vahel sügiseti käib ta Karlsonil külas ja viib talle metsmarjadest vaaritatud moosi.

Jänes tutvustas ennast viisakalt ja uuris, et mis selle südantlõhestava nutu küll põhjustas. Siilike seletas ära enda mure, kuidas ta tahab Metsavana jutule minna, aga no kohe kuidagi ei õnnestu tal ise kohale minna. Jänes mõõtis siilikest uuriva pilguga ja kui märkas siilikese lokkis okkad, hakkas lõbusalt naerma. Ta oli leidnud lahenduse. Kõigepealt soovis siilikest kallistada. See oli maakera parim kallistus, mis Loki kunagi saanud oli. Võibolla selle pärast, et see oli ta päris esimene kalli. Nututuju oli igatahes kohemaid unustatud. Nüüd oli jänes täiesti veendunud, et lokkis okkad teda kuidagimoodi ei torgi. Ta võttis siilikese sülle ja ajas propelleri pöördesse ning nad lendlesid üle laugaste rabasaare poole.

Rabasaarel võtsid neid vastu sõbralikud virvahaldjad. Need pisikesed tegelased hoolitsevad selle eest, et virvatuled õigetele nägijatele õigel ajal põleksid. Nad juhatasid sõbrad suure pika sammaldunud habemega Metsavana juurde, kes parasjagu kukeseenepõldu kastis. Metsavanal oli ütlemata hea meel oma silmaga Lokkis Okastega Siil ära näha. Värvukesed olid talle juba ammu teada andnud, et nende metsa on sündinud selline eriskummaline loomake. Metsavana kuulas siilikese mure ära. Ta mõtles pisukese, istus maha, toppis oma uhke piibu värsket rabaõhku täis ja seda popsates jutustas siilikesele ühe loo, mis temaga juhtus.

Alati lahke ja sõbralik Metsavana hakkab lisaks jutule ka paberil elama.

Mitu talve tagasi olla inimesed talle kinkinud kingi, mida ta ei vaja. Nad kinkisid metsvanale mootorsae. Kui Metsavanal on vaja puid langetada, palub ta abi tuuleisandalt, kes võtavad need puud, mis on teistest nõrgemad. Saag aga ei küsi, vaid võtab kõik. Metsavana andis kingituse tagasi, kuna ta ei vajanud seda. Ta õpetas siilikesele, et vaata, sa oled väga armas ja ütlemata harukordne tegelane. Ja see on suur kingitus. Kui keegi sulle ütleb pahasti ja sa seda ei vaja, siis ära võta seda vastu. Selle asemel täna teda ja ütle, oi kui armas, et sa minu erilisust märkasid ja kingi hoopis talle midagi, mida ta väga vajab. Näiteks võid öelda:” Oi, kui vahvalt teritatud okkad Sul on!” Või ütle talle tänan, et sa minu lokkis okkaid tähele panid, mulle väga meeldib, kuidas sa puhkida oskad. Teiste sõbralik tunnustamine võidab ka suurima trotsi ja kurjuse. Siilike tänas tarkade õpetussõnade eest ja läks koos oma uue sõbra propelleriga jänesega siilikeste külla tagasi.

Järgmisel päeval, kui teised siilid teda norima tulid, käitus ta Metsavana õpetuste järgi. Ta ei võtnud ühtegi solvangut vastu, vaid selle asemel kinkis hoopis tunnustust. Alguses ehmatasid siilid sellise vastuse peale ära, kuid võtsid arglikult kingitused vastu. Läks hoopis nõnda, et solvangute asemel hakkasid nad omakorda teiste siilide häid külgi märkama. Edaspidi kinkisid nad kamaluga üksteisele südamest tulnud tunnustavaid sõnu. Nõnda avastati, et Lokkis Okastega Siil on neile kõigile suur kingitus, sest kõik said olla nüüd just sellised nagu nad südamest olla tahtsid. Keegi ei pidanud enam teesklema, et teistele meele järgi olla.

Kui sinagi homme lasteaeda, kooli või tööle lähed vaata, mida inimesed sulle kingivad ja kas sul on neid kingitusi vaja. Isegi kui sulle öeldakse midagi, mis pole ilus, ole tänulik, et sinu erilisust on märgatud ja kingi vastu südamest tulnud positiivne tunnustus. Sedasi saab sinust iseenda ja maailma jaoks parim kingitus!

Nanobeebi kingib sulle tänaseks päevaks ühe värske hommikuse naeratuse.

Jälgi Piltsbergi tegemisi ka Facebookis ja Instagrammis!

Illimar Piltsberg on elurändurist optimist, Katu mees ja kolme lapse isa, kellele meeldib koguda ja rääkida lugusid läbi enda ning teiste kogemuste. Tema blogi leiad SIIT!

Jaga
Kommentaarid