Kuidas me oma lastega tegelikult rääkima peaksime?
1. Ära räägi temaga ülevalt alla
Tema peale karjumine või temaga rääkimine nii, nagu sina oleksid temast suurem, targem ja parem, on lapse jaoks väga solvav. Jah, sa ei saa kasutada väga keerulisi sõnu ja pikki lauseid, aga lähene talle siiski eeldusega, et ta on mõistusega inimene, kes saab aru, mida sa räägid. Räägi temaga nagu sõbra, mitte alluva või alaväärsega.
2. Kükita tema juurde ja vaata talle silma
Palju suurema efekti saavutad siis, kui kükitad või istud lapse kõrvale, et oleksite samal tasemel ja saaksite üksteisele otsa vaadata. Silmside on igasuguse suhtluse ajal väga tähtis ja temaga samale tasemele laskumine võimaldab sul palju lihtsamalt temani jõuda - laps ei karda sind siis ja julgeb oma tõelisi mõtteid ja tundeid väljendada. Lapsed on meist väiksemad, aga nad ei taha vestluses end vähemtähtsana tunda, nii et tee see väike liigutus ja näed kohe, kui palju see juurde annab.
3. Lollita julgelt
Lapsed armastavad lollitada ja mängida ja selles ei ole midagi imelikku. Nende maailmavaade on avaram ja lõbusam ning piir kujutluse ja reaalsuse vahel õhem. Selle asemel, et teda valetamises ja lollitamises süüdistada ja käituda, nagu see oleks mingi halb asi, mine mänguga kaasa ja julgusta tema fantaasialendu. Kui ta jutustab sulle pardist, kes läks poodi piima ostma, uuri, kellele ta selle viib ning mis juhtub, kui poes ei ole piima. Kujutlusvõime on fantastiline asi, mida ei tohi kindlasti pärssida!
4. Püüa talle selgeks teha, et sa mõistad või vähemalt üritad mõista
Mäletad seda aega, kui ise laps olid ja arvasid, et keegi sind nagunii ei mõista? Su lapsed tunnevad praegu sama. Sinu asi ei ole lahendada nende probleeme, parandada emotsioone või muuta nende kogemusi enda omadeks. Aga kui me näitame ja räägime neile, et me oleme samu asju kogenud ja räägime lugusid, kuidas me rasketest hetkedest oleme üle saanud, näevad ja mõistavad nad, et me oleme nende jaoks olemas. Tunnista, et ka suured inimesed kardavad mõnikord ja muutuvad ärevaks.
5. Mängi
Parim viis lastega ühenduse saamiseks on läbi mängu. Taguge jalgpalli, ehitage legomaja, voolige plastiliiniga või joonistage - need on õiged hetked vaikselt uurimaks, kuidas lapsel tegelikult läheb, mida ta mõtleb, mis talle muret teeb jne. Ja kuula, mida ta räägib, sest mängusituatsioonides hakkavad lapsed ise ja vabatahtlikult jutustama sellest, mis täna kooli sööklas juhtus või kuidas klassikaaslased mingi lollusega hakkama said. Nendest jutukestest saad sa päris hea ülevaate tema koolielust ja tegelikult ka sisemaailmast.
