Laste turvatunde püsimise jaoks on rutiin väga oluline, seetõttu hindab laps kuni viieaastaseks saamiseni puhkusepaigana kõige rohkem omaenda koduseinu või harjumuspärast vanaema-vanaisa maakodu. Nad ei oska selles vanuses hinnata uue peatuspaiga võlu ning igatsevad reisil olles koju. Vanuses 5-10 tuleb nostalgia — lapsed kiinduvad ühte ja samasse kohta ning soovivad seda ikka ja jälle külastada. Alles teismeeas hakkavad nad taipama, kui põnev ja lai on maailm ning mida kõike on võimalik reisidel näha, avastada ja kogeda.

Aga ka teismelised võivad soovida oma puhkusi veeta ühes ja samas paigas. Pinge ja surve, mis lastel alati peal on, võtavad neilt rõõmu lustida ja avastada ning teadmine, et neil on see armas vanaema maakodu, kus on alati turvaline ja kus saab end täiesti vabaks lasta, pakub suurt lohutust ja turvatunnet.

Reisihimulistele vanematele jätab see teadmine mitu võimalust. Kõige mõistlikum on jätta lapsed koju ja minna ise kahekesi maailma avastama. Samas, väga väikesed lapsed vajavad pidevat vanemate lähedust rohkem ja oma reisiplaanid võivad beebide ja mudilaste vanemad ka ootele jätta. Kui laps ei talu eraldatust või pole lapsehoidjaid, tuleks oodata, kuni mudilastest saavad teismelised ning siis lennukisse istuda. Osad vanemad ignoreerivad laste tegelikke soove niikuinii ja sõidavad terve maailma läbi, kas siis lastega või ilma. Kokkuvõttes: lapsed hindavad pigem lõbusalt ja turvaliselt veedetud aega koos oma perekonnaga, kui seda, et see ajaveetmine peaks olema mõnel teisel maal.