Ei tasu arvata, et laps paneb tähele vaid seda, mida talle räägid. Sest veel paremini paneb ta tähele seda, kuidas sa käitud. Enne lapse kasvatama hakkamist tuleb ikka ennast kasvatada. Kui nõuad näiteks lapselt, et ta mänguasjad oleksid alati enne magamaminekut kokku korjatud, kuid sinu sallid ja kohvitassid vedelevad mitu päeva elutoakapil, siis tead ju, kelle otsa kõigepealt vaadata. Ja kui hakkad konflikti tekkides ise esimesena karjuma, siis ei maksa loota, et sinu laps tülisid rahulikult lahendama õpiks. Mõtle sellele.

Kuidas teha nii, et sa oma lapse peale enam ei karjuks, vaata SIIT!

2. Last ei saa kunagi liiga palju armastada

On levinud mõtteviis, et kui lapsele liiga palju armastust anda, siis kasvab hellitatud ja tujukas laps. Kuid siin aetakse armastus segamini liiga madalete ootuste, kõigega leppimise, alatise järeleandmise ja asjade kokkuostmisega. See pole armastus. Kui jagad hoolivat, hoolitsevat, julgustavat, toetavat, usaldavat ja innustavat armastust, siis seda pole tõesti kunagi liiga palju.

Mis teeb sinu lapse õnnelikuks, seda loe SIIT!

3. Ole oma lapse eluga kursis

Tunne huvi selle vastu, mida laps teeb ja mõtleb ning räägi kaasa. Muidugi ei tähenda see seda, et teeksid tema eest ära ta kodutööd või parandaksid tema tehtud grammatikavead. Kodutööd teeb laps ikka ise, see on tema arenguprotsess — sina võid teda vajadusel vaid õige info juurde suunata, et ta paremini mõistaks, kuidas lahenduseni ise jõuda.

Tea, mis teda huvitab ja räägi temaga maailma asjadest. Kui jätad osalemise lapse elus mingis tema arenguetapis vahele, siis hiljem ta sind enam oma asjadesse kaasama ei kipu. Nendel vanematel, kellel on lapsega väikesest peale usalduslik suhe, on lapsega ka keerulisel teismeliseajal parem side. Ole valmis selleks, et mõnikord tulebki enda huvid kõrvale jätta ja lapse huvidest lähtuda. Kuid ette heita seda lapsele ei tohi.

Kui soovid teada, kuidas paremini oma teismelist mõista, siis vaata seda lugu SIIT!

4. Kohanda oma vanemlik käitumine lapse arenguetappidega

Lapsed kasvavad kiiresti ja see, mis sobis kahesele, ei sobi kaheksasele. Kohandu ise vastavalt sellele, missuguses arengustaadiumis sinu laps parasjagu on. Beebid vajavad palju sülesolemist ja õrna häälega rääkimist, kui laps soovib aga kasvades näidata iseseisvust, siis avarda piire, varateismeline on juba tarkust kogumas ja tahab söögilauas sõna sekka öelda — ära siis teda vait kamanda. Hilisteismeline saab koolis õpetajate poolt juba noore täiskasvanuna kohtlemise osaliseks, ära siis sinagi tema lapsepõlve kinni jää ja teda titana kohtle.

5. Õpeta oma laps konflikte lahendama

Nii neid, mis tekivad teie kahe vahel, nii neid, mis tekivad väljaspool kodu, kui neid, mis kerkivad üles tema enda sisemiste konfliktidena. Õpeta laps enda emotsioonide ära tundmist ja neile nime andmist. Kui sa ei aita lapsel siis, kui ta on veel noor, oma käitumist korrigeerida, siis saab tal tulevkus, kui tema on vanem ja sind pole enam läheduses, väga raske olema. Arutage koos läbi erinevaid konfliktisituatsioone, kuhu olete sattunud, õpeta teda vastuolusid lahendama, oma vihahoogude, hirmu ja stressiga toime tulema — see on talle eluliselt vajalik.

6. Toeta oma lapse püüdlusi iseseisvuse poole

Seda sa ju tegelikult soovid — et temast saaks ise hakkama saav inimene. On oluline, et te tunneksite üksteist nii palju, et teate alati, et võite teineteise peale loota. Lapsed vajavad küll vabadust, kuid teatud piirid annavad talle turvatunde. Pane need piirid paika ja kui tal tuleb tahtmine neid nihutama hakata, siis rääkige sellest, kas tema vastutusvõime on juba piisav, et seda teha.

7.Ole järjekindel

Kui sa paned paika kodused reeglid ja peagi selgub, et laps ei pea nendest kinni, siis ära hakka kohe esimese asjana last süüdistama. Sa pead ka ise olema oma reeglites järjekindel, sest muidu need lihtsalt ei toimi. Lapsevanema jaoks on järjekindlus suur väljakutse, kuid pikas perspektiivis on järjekindlalt nõudmine, et laps peab igal hommikul oma voodi ära tegema, kui see, et mõnikord nõuad tegemist, teinekord mitte, kolmas kord hakkad aga karjuma, kui tal see tegemata on. Laps ei saagi siis aru, kas see vooditegemine on ikka kindel reegel või sõltub pigem sinu tujudest.

Reeglite puhul on tähtis ka see, et kui sa väikelapsele ütled konkreeteslt ja ilma pikema selgituseta, et lüüa ei tohi, siis suurema lapse puhul reegleid kehtestades tuleb alati tema vanusele vastavalt selgitada, miks neid reegelid paika pannakse.

Vihjeid, kuidas oma mudilasega paremini toime tulla, vaata SIIT!

8. Ära löö last

Tõesti, ära tee seda, isegi siis, kui sa endast väga välja lähed. Lapsed, keda füüsiliselt karistatakse, hakkavad seda tihti nägema, kui normaalset viisi konflikti lahendada. Neist võivad saada koolis kiusajad, aga nad võivad ka vabalt teistel lastel ennast peksta lasta, sest nad on kodus kogenu, et nii tehakse. Lapse jaoks peaks löömine olema võõras ja vastvõetamatu — sa kaitsed teda sellega tuleviku vägivallasuhete eest.

9. Suhtu oma lapsesse lugupidavalt

See on lapse enesehinnangu aluseks. Ole temaga viisakas, ära kalla teda oma tujudega üle. Kuula ära tema jutt, vasta tema küsimustele, näita, et sulle läheb korda tema arvamus. Ja täida oma lubadusi. Lapse kasvatamine on ühtlasi enda kasvatamine — sa ei saa nõuda lapselt asju (viisakus, lugupidamine, sõnapidamine), mida sa ise täita ei suuda.