Alates kahest rasedustriibust testil kuni sünnituseni välja uuritakse igapäevaselt erinevaid artikleid ja tabeleid, et kõhutita arenguga kursis olla. Sünnitusjärgselt valatakse vanemad üle kõikvõimaliku infoga sellest, kuidas olla parem lapsevanem. Sotsiaalmeedia tulekuga on suurenenud vajadus postitada pilte oma lapse igast liigutusest ja arenguetapist.

Kuni imikust mudilaseks saamiseni ongi see kõik (v.a sotsiaalmeedia titapildiuputus) väga normaalne. Imik vajab ema täit tähelepanu, et kasvada enesekindlaks ja julgeks mudilaseks. Aga seejärel, kui laps on saanud paariaastaseks, tema vajadused muutuvad. Nad hakkavad mõistma, et mõnikord on vaja natuke oodata või siis päris pikalt oodata ja mõnikord ei ole emal-isal võimalik nende soove täita. See ei meeldi neile ja nad nutavad, aga nad saavad tegelikult väga hästi aru. Samuti teavad nad, et suure kisa ja pisaratega saavutavad nad alati oma eesmärgi. Vanemad aga tihti ei mõista, et selles vanuses lapsed oskavad juba manipuleerida, ei taipa, et igale jorisemisele ei pea tegelikult reageerima ja annavad alla iga kord, kui väike musirull mõne krokodillipisara välja pigistab.

Ja kui vanemad piire ei pane, siis mida vanemaks laps saab, seda hullemaks tema ving, virin, jorin, jonn ja kauplemine muutuvad. Sest miks ta peakski alla andma, kui ta teab, et kui ta ikka üldse ei taha oma kartulit ära süüa, tuleb nagu võluväel kuskilt peagi taldrik makaronidega tema nina ette. Või kui on mingigi võimalus vaadata üke Põrsas Peppa asemel kaks osa, siis tuleb võtta kasutusele kõik relvad alates pisaratest kuni jalgade trampimise ja võimalik et isegi hammustamiseni, et oma tahtmist saada. Mõnikord, tavaliselt isside puhul, piisab ka hästi nunnu olemisest, sülle pugemisest ja kalli-musi tegemisest. Teinekord on lapsel lihtsalt suur huvi katsetada, kui kaugele ta oma eksperimendiga minna võib. Milline on see nupp, millele vajutades sa kindlasti reageerid? Kui ta selle üles leiab, siis palju õnne, ta võitiski!

Mudilased ongi nii nutikad! Nad käituvad nii, nagu neile on kasulik ja nipid, kuidas kasu saada, on nad elu jooksul õppinud. Vanematelt muidugi. Sest vanemad annavad järele. Tihti seetõttu, et see on lihtsaim viis rahu saada. Või nad lihtsalt ei oska teisiti. Aga vahet ju pole, mis on põhjus, sest tulemus on sama — laps jonnib, kuni saab, mida tahab.

Hea uudis on see, et sul on võimalik pidev terror ja väljapressimine lõpetada. Lapsed, kelle ebasobiv käitumine ei saa nende poolt oodatud reaktsioone, mõistavad ruttu, et sel pole mingit mõtet ning nende kombed paranevad justkui nõiaväel.

Alusta sellest, et igasugune negatiivne käitumine peab jääma lapse poolt oodatud tähelepanuta. Kui õigeks ajaks voodis ei ole, ei saa unejuttu. Supp söömata? Head aega, jäätis! Nii olgu ja nii jäägu. Sest ilmselt on teil siiamaani asjad käinud niimoodi, et ema on 15 korda öelnud, et küpsist ei saa, kuid pärast 15-minutilist jonnihoogu siiski lubab „ainult ühe”. Ja isa loeb hea meelega 2-3 peatükki unejuttu rohkem, kui lapsed ükskord voodisse jõuavad, kuigi tegelikult oli enne pikalt hoiatatud, et täna minnakse ise magama. Lapsed jätavad iga sinupoolse üleastumise meelde ning kasutavad seda sinu vastu ära. Nii et jää endale kindlaks — ei tähendab eid ka pärast 500-ndat palumist või kõrvulukustavat kriiskamist. Ära üldse pööra mingit tähelepanu tema halvale käitumisele. Keera selg ja tee nägu, et seda ei juhtunud. Kohe, kui jonnihoog lõpeb, suhtle temaga edasi nagu tavaliselt. Kindlasti kukuvad lapsed esialgu imestusest pikali, kuid lõpuks nad taipavad, et pole ju mõtet jaurata, kui keegi sellest nagunii välja ei tee.

Mida siis on täiesti okei ignoreerida? Absoluutselt kõike, mida võib nimetada negatiivseks tähelepanupüüdmise katseks. Ebasiiras nutt, jonn, ebaviisakad hääled nagu krooksud ja puuksud, ropendamine ja vandumine. Ära vasta provokatsioonile: „Miks ma pean seda vastikut porgandit sööma?!” ning jäta tähelepanuta igasugune anumine ja palumine, mis sellele järgneb. Samuti pole mõtet reageerida vastu lauda koputamisele, korduvatele häälitsustele või vingerdamisele ja nihelemisele. Sa ise ka ei usu, kui kiiresti see kõik lõpeb, kui sa südamerahus oma toimetusi jätkad.

Loomulikult ei tohi sa selga pöörata lapsele, kes on just end ära löönud ja nutab valust. Samuti ei tohi märkamata ja reageerimata jääda ükski elule või tervisele ohtlik tegevus, ka valetamine mitte. Ja mitte mingil juhul, mitte iialgi ei tohi sa mööda vaadata sellest, kui su laps käitub suurepäraselt!

Kokkuvõtteks. Rohkem tähelepanu ja kiitust heale käitumisele ja vähem reaktsioone nõmedustele. Nii õpib laps kiiresti, et ta saab küll seda, mida ta tahab, kuid igal asjal on oma aeg ja halb käitumine ei vii heade tulemusteni. Lihtne ju!