Sünnituspuhkuselt tööle | Kartsin, kuidas kõik toimima hakkab ja mismoodi me hakkama saame


Sünnituspuhkuselt tööle | Kartsin, kuidas kõik toimima hakkab ja mismoodi me hakkama saame
Foto: Pexels

Mina sain hallist argipäevast välja, satun jälle täiskasvanud inimestega vestlema. Härra pääses rattast, mida on enda ümber keeranud juba liiga kaua. Ja selle saavutamiseks polnud vaja muud kui otsustusjulgust.

Otsuseks oli minna beebi(de) kõrvalt tööle.

Kutt saab kohe kaks, Tirts on neljakuune. Minul sai sünnituspuhkus läbi ja edasi jäi koju Härra. Kuigi olime sellest ammu rääkinud ja plaan oli paigas juba Tirtsu oodates, tundus kõik nii utoopiline. See aeg saabus maru kähku ja nüüd ongi käes.

Ma ei tööta traditsiooniliste töötundidega, kus pean pikki päevi kodust eemal olema, kuid ärakäimisi tuleb ette sellegipoolest. Samuti juhtub tihedamaid päevi, kus pidevalt on vaja kodus tööasjadega tegeleda, et tähtajad minust üle ei hüppaks. Natuke kartsin, et kuidas kõik toimima hakkab ja mismoodi me hakkama saame. Nüüd aga tundub, et tegelikult pelgasin üle.

Minule annab töösse keskendumine väga mõnusat vaheldust. Mõneks tunniks end tagatuppa vaikselt istuma sundida, või vahel lausa kontorisse pageda, on päris värskendav. Kui esimesed korrad eemal olles ikka helistasin/kirjutasin iga natukese aja järel, kuidas kodustel läheb, siis nüüd paari nädalaga olen selles osas juba rahulikum. Las pusivad omaette, usaldada on hea. Härra saab kahe väikese lapsega mõned tunnid väga hästi ise hakkama. Tirtsul on juba parasjagu kindel päevagraafik, mille järgi on lihtsam majandada, kui keset kaootilisust. Söömata peab ta vastu oma kolm tundi, mis tähendab, et suurem osa minu käike ei pea Härra ta söömiste pärast üldse muret tundma. Pikemalt ära olles jätan neile väljapumbatud piima. Ootamatusteks on kapis ka kunstpiim, kuid seda pole seni veel vaja läinud.

Loe veel

Seotud lood:

Vahel tundub, et siblimist on palju ja käib pidev ajaga võidujooks, kuna ka Härral endal on mõned lõpetamata asjad siin-seal ajada, kuid päeva lõpuks on kõik hästi. Mina sain hallist argipäevast välja, satun jälle täiskasvanud inimestega vestlema. Härra pääses rattast, mida on enda ümber keeranud juba liiga kaua. Mõlemad saame aga piisavalt aega lastega veeta ning samuti leiame vahel momendi, et üksi kuskil ära lipsata. Minule lisandus igapäevaellu rindade pumpamine, aga vastu sain selle eest vastutuse jagamise — nüüd on Härra ka päris hästi kursis, kuidas kahe lapsega päeval enda jagamine toimub ning milline lapse nägu või hääl viitab sellele, et ta on väsinud. Tal on juba omad meetodid, kuidas Tirtsu paremini suigutada ja mina mõistan tuppa astudes sõnadeta, kuidas neil päev on möödunud. Preili omalt poolt aga annab panuse, et väikestega abiks olla, kui kahe vahel jagamine mingil momendil keeruliseks kisub.

Kel vähegi paindliku ajaga töö, siis soovitan proovida!