Elini blogi | Rasedus tekitab tunde, et olen oma kehas vangis, iga lapse liigutus teeb põrguvalu

Lapseootuse aeg peaks justkui olema naise jaoks üks ilus ja imeline periood. Paljud ütlevad, naudi seda aega, see on nii eriline, iga hetk selles on kuldaväärt ja isegi, kui on halb olla, siis see on seda väärt. Sa kannad enda sees elu. Tõsi. Ometi on naisi, kelle jaoks on kogu see 40 nädalat piinarikas.

Olgu kohe öeldud, et see, kui ma ei naudi ühtegi hetke sellest üheksast kuust, ei tähenda, et ma ei armastaks olla ema või ei väärtustaks oma lapsi ega naudiks emadust. Need on minu jaoks kaks väga-väga erinevat asja. Ma võin enne tuhat korda sünnitada ja olla aastaid beebiga magamata, aga rasedus ei ole minu jaoks. Viimane rasedus pani ikka väga korraliku põntsu.

Minu keha tunnetab kõiki muutusi liiga hästi

Juba esimesest lapseootusest sain ma nii vara teada, et esimeses ultrahelis ei tuvastatud veel midagi. Tol ajal käisin veel sama arsti juures, kes mulle ütles, et ma lapsi ei saa. Ega see ultraheli kogemus ei olnud 23aastasele midagi positiivset. Kui ikka arst ütleb, et tule nädala pärast tagasi ja vaatame, kas siis on midagi tekkinud või teeme aborti, siis seda on valus kuulata.
Lisaks ma ju teadsin, et minu tsükkel on 40 päeva, mitte 28. Läksin siis tagasi ja südametööd veel polnud. Arsti tagasiside jäi samaks kuni järgmise nädalani.
Sümptomid aga tekkisid kohe. Iiveldus oli minu jaoks täielik okseralli. Väsimus oli kohutav, nahk andis soovida ja aknet ei ravinud miski. Esimese rasedusega lisandus kaalu 35 kg, see oli masendav.

Tehtud see sai ja beebi oli kõike muud kui „kerge“. Väga varakult olime lastehaiglas